Mulle ei meeldi kasutada sõnu nagu unekool ja unetreening, sest minu jaoks viitavad need vanakooli võtetele nagu nutmajätmine isegi lühikesteks perioodideks (cry-it-out/CIO, extinction method, pick up-put down), mis väidetavalt õpetavad beebi end ise reguleerima ja iseseisvalt uinuma. Kui ma aga ütlen, et väikesed beebid ei ole selleks bioloogiliselt võimelised ja vajavadki uinumisel abi? Uni on arenguline protsess, midagi, mida ei saa õpetada, sest beebid juba oskavad seda sünnist saati teha. Nende jaoks on loomulik vajada uinumiseks lähedust ja öösel mitu korda ärgata. Mida lapsevanem aga saab teha, on luua soodne keskkond uinumiseks ja õppida ära tundma väsimuse tundemärgid, et tagada optimaalsed uneajad.
Tegelikult ei ole minu jaoks nii oluline, mismoodi vanem nimetab seda protsessi, millega ta oma lapse paremini magama saab, vaid see, et ta mõistab, mis põhjusel on leebemad võtted une soodustamiseks pikaajalisema efektiga ja kiindumussuhet tugevdavamad. Seepärast on minu missiooniks läheneda laste unele holistiliselt ja:
- Harida vanemaid bioloogiliselt normaalse bee ja väikelapse une teemadel
- Normaliseerida vanemate ootuseid, et nad oleksid unest teadlikumad ning suutelised uneprobleeme vahel ka ennetama
- Otsida võimalikke põhjuseid, mis võivad lapse uneprobleeme tekitada ning teisi professionaale soovitada, kui on tegemist tervise- või arenguprobleemiga
- Uurida, missugused päevased rutiinid võivad tekitada uneprobleeme
- Soovitada eakohaseid leebeid võtteid, mis lähtuvad lapsest, arvestavad tema unevajadusega, toetavad teda ning põhinevad uneteadusele ja kiindumusteooriale
- Anda nõu vanemate enda une paremaks muutmise ja toimetulekustrateegiate kohta
- Austada vanema ja lapse vahelist kiindumussuhet ja anda vaid selliseid soovitusi, mis sobivad kõikidele osapooltele
Mida ma ei tee:
- Ma ei soovita ühtegi meetodit, mis jätavad lapse (üksi) nutma!
- Ma ei anna garantiisid. Ma ei saa näiteks anda lubadust, et beebi hakkab segamatult magama 12 tundi järjest x arvu kuude pärast. Esiteks ei pruugi see olla realistlik ja teiseks, tekitab see pigem stressi, kui see tõepoolest ei juhtu.
Millal võiks unenõustamise peale mõelda?
On üsna levinud arvamus, et kui beebi on umbes 5-6-kuune, siis on sobivaim aeg unekooliga alustada, sest selleks ajaks on nende ööpäevarütm (sisemine protsess, mis reguleerib me une- ja ärkvelolekutsüklit) välja arenenud. Unustatakse ära, et beebide une areng ei ole lineaarne – kui sa “õpetasid” oma 6-kuuse beebi magama, siis ei tähenda see seda, et ta paari kuu pärast jälle arenguliste muutuste pärast tihemini üles ei ärka. Seega, tegelikult ei olegi olemas seda ideaalset hetke, mil beebi võiks su tehtavatele muudatustele vastuvõtlikum olla, vaid olulisem on mõista, mis on beebide ja väikelaste une juures eakohane ning neid sellekohaselt toetada.
Õige aeg on siis, kui mõni harjumuseks kujunenud viis või korraldus enam ei toimi, mille tõttu beebi uinumine on raskendanud ja vajad alternatiivseid võtteid. See võib juhtuda imikueas või siis, kui su laps on hakanud käima.
Kui mulle ei meeldi anda garantiisid, siis on aga mõned asjad, mida ma julgen lubada – peale minu nõustamist saad sa enesekindlust juurde, suudad oma last paremini lugeda ja mõista, ning seeläbi luua positiivsem õhkkond, mis soodustab une paranemist.