Väikelapse uni – kuidas öörahutustest öörahuni jõuda?

väikelapse unevajadus

Rahumeelne uinumine algab tegelikult beebieast ja sinust endast. Kuidas sa tema unne ja uinumistesse suhtud. Kas sa tead ja tunned ja arvestad oma lapse unevajadusega? Unenõustajana kuulen palju, et meil on päevakava paigas, aga lapse magamajäämine võtab tunde aega. Kelle jaoks päevakava paigas on? Sinu või su lapse jaoks? Alati lähtu temast. Kas on äkki tegemist lapsega, kelle unevajadus on väiksem? Kas sul on keskmisest tundlikum laps, kes vajab rahunemiseks kauem aega? 

Uneprobleemid algavad siis, kui me tegelikult ei mõista oma laste und. Ehk, mitte su lapsel ei ole uneprobleem, vaid lapsevanemal. Milline uni on bioloogiliselt normaalne? Et beebide jaoks ongi normaalne tihti ärgata. Isegi kui selleks on 7x öösel! Ka see on (kahjuks) ajutiselt normaalne. Samuti on see kõik ajutine. Kui me selle suudame endale peas selgeks teha, siis tõenäoliselt paraneb ka uni. Kõigepealt su enda ja seejärel võib-olla ka su lapse. Kui sa suhtud rahulikult sellesse, et sa igal õhtul oma lapse pead magama aitama, olgu selleks kussutamine, rinna andmine, tema kaisus hoidmine – need “negatiivsed uneassotsiatsioonid”, siis suudab su laps ka rahulikumalt ja turvalisemalt uinuda. Kui sa üritad teda õpetada üksi uinuma ja sellega kaasneb palju pisaraid, siis oled sa kahjuks valel teel. 

Inglise keeles on termin self-soothe, mis on eneseregulatsiooni oskus, arenguetapp, ja see tekib lastel alles umbes siis, kui nad on kooliealised. Mida see tähendab une seisukohast vaadatuna? Seda, et beebid ei ole võimelised end ise maha rahustama. Kes väidab, et seda saab õpetada, siis see on vale. On vale eeldada, et kui beebil on kuiv mähe, kõht täis, siis oskab ta ka ärkvelolevana voodisse asetades magama jääda. Jah, on olemas selliseid beebisid, kes on võimelised sel moel rahulikult uinuma, kui need lihtsad tingimused on täidetud. Enamjaolt on aga oluline meie endi lähedus ja kohalolu ning nende unne abistamine. Kui me oleme tuhandeid kordi seda teinud, siis hakkavad tasapisi ka eneseregulatsiooni oskused tekkima. Tänu sellele areneb ka parem empaatia- ja rahunemisvõime ning sotsiaalsed oskused. Beebil, keda on õpetatud nutuga uinuma, ei ole tekkinud eneserahustamise võimed, vaid teadmine, et tema signaliseerimine ehk nutt ei too vanemaid kohale. See on ekstreemne näide ja ma olen kindel, et enamik vanemaid seda ka ei tee. 

Mulle meeldib oma õpetaja ütlus – me ei saa magada, kui me jalg on gaasipedaalil. Me ei saa magama sundida, aga saame luua und soosiva keskkonna ja õhustiku ning lapsevanematena on meil ka see kohustus.

Oluline ei ole mitte militaarse täpsusega päevakava, vaid etteaimatav rutiin. Kellaajad ei ole siin kõige olulisemad, aga tuttavad tegevused, mis viivad uneni tekitavad turvalise tunde. Kui sa oled beebieast saati oma lapse rahulikul, sulle kõige loomulikumal moel, unne abistanud ja tema igale ärkamisele reageerinud, siis suure tõenäosusega magab ta rahulikumalt ka väikelapsena või kooliealise lapsena. 

Avaldanud: Livia

A lifestyle blogger and a holistic sleep coach who's recently moved back to Estonia after 16 years spent abroad - seven in Ireland and nine in England (London).