Nipid oma kogemusest selleks, kuidas beebi und puhkuse ajal korraldada

Adjust your expectations. Bend the rules.

Puhkus vaid vanema lapsega võtaks juba puhkuse mõõtu, aga meil on ka beebi ning lepime, et veel mõnda aega on reisimine pisut keerulisem. Sellegi poolest oleme temaga mitu korda hotellis ööbimist teinud ning nüüd on meil temaga ka kuus lennureisi selja taga. Tütar oli selleks ajaks juba mitmes erinevas riigis käinud ning julgeme öelda, et oleme päris karastunud.

Tean, et paljude lapsevanemate jaoks on beebiga reisile minek liiga stressirohke ning esimesed aastad pigem välditakse uutes ja võõrastes kohtades magamist. See peab kindlasti paika siis, kui beebi on harjutatud ja harjunud või lausa vajab väga spetsiifilist unekeskkonda ning keskmisest tundlikum beebi uni on koheselt raskendatud kui samasid tingimusi ei ole võimalik luua.

Taoline olukord tekib ka siis, kui on järgitud nõuannet, et vaid voodiuni on see korralik päevauni. Ma tahan siinkohal kinnitada, et uni on uni. Olgu see kandelinas, autos või kärus. Sel juhul on mujaleminek tõepoolest peavalu, kui beebi on vaid voodisse magama vaja saada. Teisalt ka mõistan neid vanemaid, kes on just tänu selle unekeskkonna loomise tõttu oma pisikese uned korda saanud ning ei ole soovi päevakava sassi ajada, sest see tekitab liiga palju stressi. Siin ei ole õiget ega vale lähenemist ja kui ma soovitaks vaid go with the flow ning minge nautige puhkust, siis võrduks see samaga, kui öelda depressiooni all kannatavale inimesele, et proovi lihtsalt õnnelik olla. Iga asi omal ajal. Seega, otsustage, mis on teie perekorraldusele parim ning te ei pea tingimata hambad ristis reisima ja ringi lendama, sest paljude meelest on nii vahvam. Paljude jaoks see nii ei ole.

Kui aga tunned, et elu vajab natuke elamist ja ikka on vaja end tuulutada ning just eriti suvel tahaks ka ringi rännata, siis jagan ma natuke mõtteid enda kogemustest ja äkki leiad mingi nipi või oskad samastuda. Ma ei hakka andma kopeeritud nõuandeid, mida ka elementaarsem Google otsing esile võib manada. Samuti ei hakka ma kordama teiste unenõustajate soovitusi, kuidas beebi und puhkuse ajal kujundada, sest neid olen ma sotsiaalmeedias eriti palju viimasel ajal ringi lendamas näinud. Lihtsalt minu kogemus emana, kuidas oleme viimasel ajal kahe lapsega reisinud.

Meil on magamisega kõik hästi siis, kui hotellis on suuuur voodi, kuhu mahun mina, abikaasa ja beebi. Tütrele on eraldi voodi. Kodus magab poiss me kõrval, tema voodi meie omaga tasapinnas. Öö esimese poole magab ta seal ja tihti lõpetab teise poole meie vahel kaisus, sest just varahommikuti hakkab ärkamisi tihemini esinema ja siis on mul lihtsam teda rinnale panna. Lühidalt – co-sleeping ja breast-sleeping. Ning tänu nendele saan ma ta absoluutselt ilma ühegi probleemita igal pool magama. Sest mina olengi see unekeskkond. Magame me rannas liival või hotellivoodis, uinub samamoodi ja magab sama hästi või halvasti.

Ainult siis osutub see probleemiks, kui magamistingimused ei ole just kõige soodsamad – kui me kõik voodisse ei mahu. Hetkel oleme abikaasaga nii kokku leppinud, et ta võib diivanil või kuskil mujal magada ning suurem voodi jääb minule ja poisile. Nii meil puhkusel juhtuski, et tema magas tütrega diivanvoodis ja meie päralt oli suurem voodi. Meile pakuti reisivoodit, aga ei hakanud ruumi raiskama, sest ma tean, et ta veel ei tahaks seal magada. Nimelt magava lapse sülest ärapanemine ei lähe meil alati kõige ladusamalt ning ma ei tahtnud puhkusel olles lisastressi ega survet, et nüüd ja praegu pean talle õpetama, kuidas reisivoodis ilma imetamiseta uinuda.

Abikaasa on co-sleeping’ut toetanud juba me tütre sünnist, sest see on tema kultuuriruumis tavaline ja loomulik (ta ema on hiinlane-malaisialane) ning ta magas suures voodis koos oma venna ja emaga kooliealiseks saamiseni. Vahel survestavad just partnerid beebidele unekooli tegema, sest nende meelest peaks beebi magama oma voodis ja oma toas. Nõustamise ajal pean ma alati väga oluliseks uurida seda, kuidas suhtuvad praegusesse magamiskorraldusse kõik pereliikmed. Kui partner on millegi vastu, siis püüan alati mõista tema tagamaid ning kompromissini jõuda. Kunagi ei ole ainuõiget lahendust ja mis sobib ühele perele, ei pruugi olla aktsepteeritav teisele.

Päevauned toimusid meil igal pool – autos, kärus, rannavoodis, või ka hotellivoodis, olenes sellest, milliseks kujunes päev. Ma lasin lahti igasugustest ootustest ja unustasin päevakava, mis meil oli tekkinud enne puhkust ja sobis sellega, millal tütre lasteaiast ära pidin tooma. Vaatasin kella järgi orienteeruvalt, millal ta võiks magada ja siis sättisime oma tegevusi. Kui magas lühikese une, tegutsesime edasi, kui magas pikemalt, oli see boonuseks ja saime kõik kauem rahulikumalt olla.

Ööuned algasid valdavalt hilja, sest ma vedasime ta käruga kaasa, kus tegi veel ühe hilise uinaku, et me saaksime ka pisut kauem väljas olla ning õhtusööki süüa. Mõnel õhtul sain ta magama 21 ajal, aga enamjaolt oli see hiljem. Öid need hilised uinakud ei mõjutanud, ärkas ikka samamoodi 2-4-tunniseid jutte tehes. Hommikud algasid 9 paiku. Mulle tundub, et ta on samamoodi päris easy-going nagu me tütar oli beebina reisides. Lendude ajal ta magas süles ideaalselt ja kui ei maganudki, siis naeratas teistele reisijatele.

Kui mulle valdavalt meeldib suhteliselt etteaimatav päevastruktuur, siis reisides unustan kõik ‘reeglid’ ja ei aseta unele liiga kõrgeid ootusi. Ajutine kaos või pisut vähem unetunde ei ole liiga teinud ja puhkuselt tagasi olles on aega maa ja ilm taas paremaid või sobivamaid harjumusi või rutiine taas kujundama hakata. Nii mõtlen mina. Aga see ei ole ainuõige mõtteviis, eriti kui kindel päevakava ja sisseharjutatud uinumisviisid on ainukesed asjad, mis teie elu hetkel koos hoiavad.

Kas ma siis päriselt puhkasin ka? Natuke ikka… 😀 Pool tunnikest endale siin ja seal, õhtused vaikuseminutid, kuum päike, teistsugune söögilaud, uued tutvused, vaatamisväärsused ja mälestused. Natuke pinget ja peavalu on minu jaoks kõike seda väärt. Pealegi saab laps enne 2-aastaseks saamiseni tasuta lennata, miks mitte siis pisiperega varakult koos maailma avastada? Minu jaoks on kõige hullem jälle kodus olla ning kohvreid lahti pakkida ja mingisuguse tavapärase eluga proovida edasi minna.

Uuendus!

Jõulude ja aastavahetuse paiku käisime lõpuks taas Inglismaal. Kodus oli poiss juba päris stabiilselt kahe une peal, aga seal tegin talle valdavalt kolm und, et päevad oleksid dünaamilisemad ning saaksime oma plaanitud tegevusi teha. Ühes hotellis ööbides magas ta kaks ööd peaaegu terve öö ka reisivoodis! Nii, et lootust on, et ta ikka päriselt on suuteline minust natuke kaugemal magama. 🙂