Meie lõvipoisi uni esimesel eluaastal

Unenõustaja Livia Mordant Uneliiva Livia

Ma tunnistan, et tema esimese eluaasta jooksul ootasin pidevalt, et ta uni paremaks läheks. Ei mäleta, kui mitmeid kordi nutsin abikaasale, et “when is it getting better?” Me olime saanud beebi, kes magas oluliselt kehvemini kui me esimene laps. Õnneks olin enne tema sündi läbinud põhjaliku unenõustamise õppe ja saanud paremini aru, milline on normaalne beebi uni. Mõistsin, et esimese lapse näol oli meil tegemist nö. ükssarvikuga, kes umbes alates 6. kuust hakkas magama kas terve öö või ärkas korra-paar.

0-3 kuu
Ta magas palju! Öiseid ärkamisi oli ikka parasjagu, aga esialgu tuli tema unetundideks 24h lõikes ikka 16-17h. Algul oli päeval temaga nii lihtne, andsin rinda, panin diivaninurka magama ja toimetasin edasi. Mõne aja pärast ta enam nii lihtsalt edasi ei maganud ja see periood möödus hästi palju kandelina kasutades. Tütar oli ka parasjagu palju lasteaiast kodus haiguste tõttu ning et ma nad õhtuti magama saaksin või päevasel ajal tütrega koos mängida saaksin, tulid paljud uned just niimoodi kandelinas teha. Ma sain palju töötada, sest ta oli täitsa rahulolev beebi ega nutnud kunagi väga palju. Umbes 3. kuu kanti magas ta mõnel ööl ka 4-5 järjest ja sisimas lootsin, et äkki lähebki sujuvalt nii edasi.

Eks mälu juba kergelt petab ka ja mäletan öid, kui käisin diivanil magamas, sest ta magas mu kõrval nii häälekalt ning ma ei saanud üldse uinuda. Nii ma käisin kahe toa vahet, söötsin teda öösel umbes kolm korda ja tulin elutuppa diivanile tagasi magama.

Tal oli gaasidega probleeme. Samuti krooksudega. Kui ta ikka õhtul krooksud korralikult kätte ei saanud, siis nuttis ta end kohe ärkvele. Sellepärast ka pikali rinnaandmine meile esialgu ei sobinud, sest pidin teda päris püstises asendis söötma ning pärast ka pisut rinnal hoidma, et piim kenasti alla läheks.

Vanker talle algul ei meeldinud ja ei teinud seal kunagi eriti pikkasid unesid. Raske oli ka autos turvahällis. Kui ta oli väsinud, siis ta lihtsalt röökis ning magama ei jäänud, Aitas see, kui peatusime, ma kussutasin ja rahustasin teda ning vahel õnnestus, et jäi magama. Õnneks me siis pikki otsi väga ei teinud ning pikalt tal nutta ei lasknud. Vahel ajastasin väljaskäigud ka nii, et sõitsin pigem siis, kui ta magama ei pidanud.

4-8 kuu
Oli raske periood. Mõni beebi ausalt ka ei tea, et on olemas mingid uneregressioonid, aga mõni annab nendest väga selgelt märku. Meil olid mõned ööd, kui ta päriselt ka ärkas peaaegu iga tund. Vist. Ma isegi ei mäleta. Mäletan seda, et hommikul loivasin elutuppa, kus abikaasa ka vahel magas, ja teatasin, et “we had one of those rough nights again“. Mees aitas, kuidas suutis, aga enamjaolt elasin sellised ööd üle nii, et beebi magas kõrval. Tegutsesin läbi une ja ma tegelikult ei mäleta, et oleks väga palju unetuid öid olnud. Ärkasin tihti, aga ka uinusin kiiresti.

Õhtud olid rahutud ja ta tegi palju false start‘e. Tihti jäin terveks õhtuks tema kõrvale voodisse, et saaksin tema ärkamistele kohe reageerida. Ta nuttis kohe suure häälega ja ei olnud kordagi momenti, et ah, jätan ta natukeseks nutma, äkki jääb ise magama. Vaatasin telefonist Netflixi või Apple TV’d. Õnneks pani mees sel ajal tütre magama. Kui meest ei olnud ja eks tal neid tööreise ikka jagus selleks ajaks, siis oli mul ema abiks. Mõnel õhtul oli mul täielik villand ja mees soovitas, et mida sa jooksed elutoa ja magamistoa vahet, et võta ta lihtsalt sülle magama, tule istu diivanile ja vaatame koos telekat. Mõistlik! Mees on mul kohati loomingulisema mõtlemisega, kui mina samal ajal oma kinnisideed taga ajan. Päris mitmed õhtud möödusid nii. Maandasin oma ärevust, sest ei pidanud monitorilt teda kogu aeg jälgima, ja sain abikaasaga natuke koos olla, küll beebi süles, aga nii magas ta vähemalt rahulikult.

Ma ei teagi, miks ta niimoodi tegi. Arstide vahet sai parasjagu käidud, aga temaga oli kõik korras. Jah, ma tean, et beebide seedimine ei ole hästi välja arenenud ja mõned kannatavad rohkem kui teised ning mõned õhtud või ööd ta tõesti nuttis kõveras ning puuksutas ja siis magas paremini edasi. Proovisin ära kõik gaasirohud, ise teades, et enamjaolt on need platseebo ja tegelevad tagajärgedega mitte põhjustega. Tegin ka probiootikumide kuure, aga ei näinud ka nendes erilist edu. Jätsin vaid ühe hommikuse kohvijoomise, sõin mõistlikult, ei elimineerinud midagi, kui, siis näiteks pigem vähendasin piimatooteid (lehmapiima ei joo me pere juba aastaid).

5-6 kuuselt oli ta enam-vähem kindlalt kolmele unele üle läinud. Meie jaoks oli see periood mingis mõttes raskemgi, kui 4., kui tavaliselt see tüüpiline uneregressioon und muudab. Sel ajal oligi kõige rohkem neid rahutuid õhtuid. Õnneks on tema väga vähe neid split nights‘e teinud, seega ei ole pidanud ma temaga tundide viisi öösiti üleval istuma.

Kui ta oli 8-kuune, olin temaga kuseteedepõletikuga neli päeva haiglas ja see pani mõneti tohutu suure põntsu ta unele. Kuna oli põletik vaja välja saada, siis panin teda hästi palju rinnale ning mõistagi soovis ta seda ka siis, kui olime koju jõudnud. Lisatoitu ta väga ei tahtnud, sest niipea kui lusikat nägi, hoidis ta suud kinni (pidin kodus antibiootikumikuuriga jätkama ning andsin rohtu lusikalt. Õnneks võttis ta seda nii ilusti ja ei pidanud imemoodusi välja nuputama, kuidas vedelikku alla saada, aga süüa ta enam nii väga ei tahtnud. Läksime sujuvalt rohkem üle näputoidule.

Peale haiglasolekut sai ta tütrelt ka tuulerõuged ning ta põdes seda 10x hullemini kui vanem laps. Kevad oli raske. Töötasin vähe, tegin minimaalselt, puhkasin, kui sain. Elasin üle.

9-12 kuu
Olin kohati täiesti alla andmas, et see mees rohkem kui 3h järjest mitte kunagi magama ei hakka, kuid midagi hakkas sel perioodil siiski paremaks minema. Neid false start‘e jäi vähemaks ja ta läks lõpuks ikkagi püsivamalt kahe une peale üle ning see natuke aitas (umbes 9. kuul). Tal võttis see pisut kaua aega, mu meelest, aga märkasin, et kui ta oli teinud lühikese kolmanda une, siis uinus ta ööunne rahulikumalt. 4+h ärkvelolekuajaga võttis tal kauem harjumist. Seega ei surunud kahte und peale, vaid jätkasin pisut pikemalt kolme une tegemist, sest ta uinus igasse unne kiiresti ja ei näinud selles probleemi.

Juulikuus me reisisime palju ja tõdesime õnnelikult, et ta lepib uute olukordadega kiiresti ja kõik lennud möödusid ka ideaalselt – ta kas magas või lõbustas oma naerunäoga teisi reisijaid. Hotellides magas ta minu kõrval voodis, sest me ei ole teda reisivoodiga veel harjutanud ning reisil olles ei tundunud ka mõistlik midagi uut peale suruda. Kirjutasin meie puhkustest ja mismoodi ta uned lahendasime. Loe siit.

Käputama hakkas ta umbes 9-kuuselt ja püsti tõmbama 10-kuuselt. Veel ta ei käi, aga julgeb iseseisvalt püsti tõusta vähemalt.

Augustis sai ta aastaseks ja ma ei taha midagi ära sõnuda, aga oleme justkui uue lehekülje pööranud. Magab esimese juti 2,5-4h, üheks kindlaks ärkamiseks on jäänud umbes 1-2 hommikul ja siis magab 5-6ni ja siis tõuseb umbes 8-8:30. Vahel magab ta enamuse ööst enda voodis ja alles varahommikul tõstan meie vahele kaissu. Ta on äärmiselt julge ja seltsiv naerusuine poiss. Teeb palju lärmi, naerab ja naeratab, ronib tihti kaissu ja paneb oma pea mu sülle.

Mida ma ei teinud
Ma ei näinud mitte mingit võimalust talle seda klassikalist unekooli teha ja see ei ole ka mu olemuses. Mida ma oleks talle õpetanud? Ta vajab lähedust ja tuge ning isegi, kui mul oli füüsiliselt vahel väga raske ja tundsin end touched out, siis minu jaoks tundus ainuõige tema ärkamistele leebelt reageerida. Ma tõepoolest ei teinud mitte midagi, sest miks me peame lastele üldse unekooli tegema, kui nad tegelikult kunagi niikuinii paremini magama hakkavad. Igaüks omas rütmis.

Unedest eriti ei äratanud, sest ma otsustasin, et teen rahu, las magab nii nagu tahab, kui palju tahab. Kui juhtus pikemaid unesid tegema, siis kas puhkasin ise või töötasin. Ühte und tavaliselt pikendasin (tavaliselt seda teist und) voodis rinnaga, teised uned võisid olla nii nagu ta ise magada tahtis, välja arvatud siis, kui tõesti pidin äratama, et lasteaeda tütrele järele minna. Hetkel magab vahel hommikul kauem ja pärastlõunal vähem – see ööunes mingit erinevust ei näita.

Mida ma siiski aeg-ajalt tegin
Sättisin vaid päevakava, et see sobiks tütre lasteaeda viimise ja toomisega. Jälgisin umbkaudseid ärkvelolekuaknaid ja unekoguseid, kuid ei muretsenud kunagi, kas ta magab piisavalt või ega ta liiga kaua üleval ei ole. Kõik sujus kuidagi loomulikult ja dünaamiliselt. Andsin endast parima, mida sain pakkuda suurema lapse kõrvalt tegutsedes.

Otsustasime suhteliselt kohe, et ta magab meiega koos voodis ja see mind ka mõnes mõttes päästis. Tal oli küll oma voodi, aga algul ta seal palju ei maganud. Alles siis, kui ta oli umbes 8-kuune, hakkas ta öö esimest poolt enda voodis magama või ma olin pisut järjepidevam, et ta sinna esialgu rohkem tagasi panna.

Lähtusin alati sellest, mis tundus lihtsam ega mõelnud kunagi, et mingisuguseid halbu harjumusi juurutan.

Kuidas ma toime tulin (tulen)
Oleks ta mu esimene laps, siis oleksin vist ammu suures ahastuses olnud, aga suures plaanis olen enamjaolt suutnud rahulikuks ja mõistvaks jääda. Mees on tohutult suureks toeks olnud.

Võibolla oleks kergema temperamendiga beebi vähema toetusega leppinud, aga ma tõesti ei näinud temaga selleks võimalust. Talle ei sobinud sissemähkimine, mis vahel und väga soodustab. Ta ei võtnud lutti, mis lahendanuks osa öistest ärkamistest. Ta tundub vajavat rohkelt füüsilist kontakti, mida on ka päevastes tegevustes märgata. Ronib palju sülle ja kaissu ning tahab mu peal ronida. Talle meeldib kussutamine ja kaisutamine.

Mulle väga vajalik ja kasulik kogemus, et sain kaks täiesti erinevalt magavat last. Üks oli klassikaline ‘hea beebi’ (appi, kuidas ma seda väljendit vihkan, sest beebi, kes vanemate tuge vähem vajab ja paremini magab, on hea beebi ja see, kes halvemini magab, on halb beebi…) ja teine oli selline täiesti tavaline beebi, kes ärkaski nii, nagu ta pidi. See on teinud mind empaatilisemaks, sest mõistan paremini, mida teised emad, kes mitmeid kordi öösel üleval on, üle elavad.

Mismoodi ma oleks pidanud ta virgumised ja ärkamised välja juurima? Ise olen unenõustaja ja küsin sellise küsimuse. Ainult tuge pakkudes. See on see, mida klientidele soovitan. Ma ei teinud oma teise beebiga mingit katset, ometi, samal ajal mitte midagi konkreetset ta unega tehes, tõestasin, et ka tema on suuteline kauem ja paremini magama. Iga laps areneb erinevalt, igal ühel on oma iseärasused ja kui arstid kinnitavad, et tema tervisega on kõik korras, siis tea, et su beebi ei ole katki. Ta hakkab paremini magama. Seniks aga optimeeri kõik, mis võimalik, ka enda uni.

Avaldanud: Livia

A lifestyle blogger and a holistic sleep coach who's recently moved back to Estonia after 16 years spent abroad - seven in Ireland and nine in England (London).