Mina tähistasin emadepäeva juba eelmisel pühapäeval, 19. märtsil, kui see Inglismaal on, sest meie tütar sündis seal ja just Londonis sai minust ka esimest korda ema. Sellele aga eelnes üks erakordselt raske nädal, sest mul õnnestus nii haigeks jääda (angiin), et käisin Inglismaa emadepäeval hoopis EMOs! Taastun antibiootikumidega ja loodan, et ei pea tagasi väikesele lõikusele minema. Ma olin mõnel päeval nii out, et abikaasa pidi täiesti üle võtma, nii lasteaiasõidud kui jalgpallitrenniviimised, -toomised ja paljud muud toimetamised. Kodune keskkond tundus kaootilisem, segadust ja hilinemisi oli rohkem. Ma nägin oma silmaga, et kui mind osaliselt pildis ei ole, siis kogu majapidamine juba natuke lonkab. Emad on vaikimisi lapsevanemad (default parents).
Olen viimasel ajal üldse palju mõtisklenud, kui hullumeelselt palju ma teen (meie, emad teeme). Olen kodune töötav ema, mis sest, et väga väikese koormusega, kuid ometi püüan peaaegu igal vabal hetkel millegi kallal nokitseda. Lisakohustusi olen näiteks juurde tekitanud selle näol, et tütar alustas jalgpallitreeningutega – kolm korda nädalas ja igal korral pean ka poja kaasa vedama, sest mul ei ole teda kuhugi jätta. Nii ma jooksen tal seal väljakul järel ja hoian silma peal, et ta ühegi palliga pihta ei saaks. Ja neid palle on palju, aga nüüd räägin ma pigem žonglöörimisest ja kuidas ma püüan kõik need pallid õhus hoida… Eesti keeles nii vist ei öelda, aga ingliskeeles on ütlus “how to keep all the balls in the air“.
Emadena näeme kõike, kuuleme kõike ja teame kõike. Meil on silmad kuklas ja sissekodeeritud GPS peaaegu kõige jaoks, mis majas on: mehe võtmed, lapse lemmik kaisukas, soki teine paar, viimane puhas lutt, telefonilaadija jne. Meil on supervõimed, aga sellel on ka varjupool – tohutu füüsiline ja vaimne töö, et kõik oleks õnnelikud ja kogu majapidamine sujuks.
Füüsilise poole näited:
- Algab see juba raseduse ajast, kui üheksa kuud oma beebisid kanname, siis
- Sünnitame ja
- Beebi eest hoolitseme, mis on esialgu rohkem meie kanda, kuigi enamjaolt on partnerid tõesti abiks, nii, kuidas saavad (väljaarvatud imetamine ja see tegevus võtab esimestel kuudel tohutult aega!)
- Majapidamise korrashoid (õnneks jagatakse paljusid ülesandeid pereliikmete vahel, et absoluutselt kõik emade õlul ei oleks)
- Toidukordade planeerimine ja söögitegemine (õnneks on paljudes peredes toidutegemine meespoole ülesanne)
Vaimse poole näited:
- Mis riideid ja jalanõusid lapsed kannavad ja garderoobide etteplaneerimine
- Kingituste ostmine
- Arsti vastuvõtuaegade broneerimine ja nendel käimine
- Puhkusele minnes nii enda kui laste kohvrite pakkimine, enne seda pikk ja põhjalik kaalumine, mida üldse kaasa võtta
- Emotsionaalse heaolu tagamine – nutva beebi maharahustamine, väikelapse tunnete peegeldamine, motiveerimine, lohutamine jne. Tihtipeale võib see olla ema vaimse ja emotsionaalse seisundi jaoks kõige keerulisem.
Ja seda kõike oodatakse 24/7 365 päeva aastas, isegi siis, kui oled haigeks jäänud. Emad ju ei ole ometi haiged! Ka palavikuga, migreeniga või kehva enesetundega tuleb toimetada, kui abi kuskilt võtta ei ole. Meil kõigil ju seda küla käepärast ei ole. Ma tõepoolest pidin palavikuga siiski natuke tegutsema ja sel momendil ei tahtnud ma mitte midagi muud, kui olla üksi voodis teki all ja end pisut haletseda.
Emad kipuvad olema vaikimisi vanemad (default parents) ja lapsevanemaks olemisel on selge sooline lõhe. Suurem osa töödest langeb emadele ja seda on tõestanud ka uuringud. Järgmised arvud kirjeldavad olukorda küll Ameerikas (link uuringule), aga nendele numbritele otsa vaadates tekib tunne, et siin, Eestis, ei saa see ka ju väga suuresti erineda. Kohati tundub, et mõni protsent võiks olla kõrgemgi:
- 61% emadest tegeleb enamiku majapidamistöödega ise
- 54% emadest korraldavad oma laste ajakavasid ja planeerivad tegevusi
- 55% emadest vastutavad haigete laste eest hoolitsemise eest
- 62% emadest võtab enda jaoks aega vähem kui ühe tunni päevas
See viimane protsent on eriti hirmutav, aga sõltub väga palju ka sellest, mitu last on kodus kasvamas, mis kell nad magama lähevad, kui palju neil selle juures abi vaja on jne. Kindlasti muutub olukord ajaga paremaks, kui lapsed lõpuks rohkem iseseisvamalt magama hakkavad minema.
Kui väljaspool kodu töötab ainult isa, on majapidamise ja lastega seotud tööjõu jaotus veelgi ebavõrdsem. Kahtlemata töötavad isad palju ja tihtipeale vastutavad nad perekonna rahaseisu eest, aga kodus on neil ülesandeid tavaliselt vähem ning on ka pisut lihtsama natuuriga ega ole vaimselt nii koormavad (tööl käies ei pea nad pidevalt oma emotsioone kontrollima, lõpmatuseni miks? küsimustele vastama, lapsi lohutama jne., kui nad ei ole just lasteaiaõpetajad). Ebavõrdne on ka see, kuidas isad kiita saavad, kui nad lastega üksi väljas käivad (oo, vaadake, kui hea isa ta on, sest ta veedab oma lastega aega) või kui nad oma laste eest kodus hoolitsevad. Mõned isad nimetavad seda lausa lapsehoidmiseks! See on elementaarne vanemlus ja selline suhtumine on nii ajuvaba.
Ma ei püüa tekitada vaidlusi, kellel on halvem või hullem ja kindlasti ei ole vaja ka seda postitust oma partnerile näidata eesmärgiga, et otsida kinnitust stiilis ‘näed, ma ju töötangi ja teengi rohkem!’ Taoline vestlus võiks aga aset leida küll, kui ema täiesti upub kodustesse toimetustesse.
Siin on kolm viisi, kuidas delegeerida nähtamatut tööd, mida tavaliselt emad teevad:
- Kõigepealt kirjuta üles kõik tööd/ülesanded, mida kodus ja lastega teed. Ükski asi ei ole tühine, sest suures pildis on see kõik vajalik, et nad oleksid hoitud, söödetud ja elus. Vahel emad naljatavad, et täna ei jaksanud nad teha muud, kui beebi elus hoida, aga kui palju emotsionaalset stressi selleks kulus? Seda ei saagi mõõta. Selle nimekirja alusel, kus on kõik tööd/ülesanded kirjad, võid hakata vaatama, kas oleks midagi, mida saab partner või keegi kolmas üle võtta. Sea endale ootused.
- Räägi partneriga nendest ootustest. Kui oled üdini aus, siis aitab see päevavalgele tuua absoluutselt kõik, mida sa pere jaoks teed ja selline vestlus võib avada ukse kohustuste võrdsemaks jagamiseks või abi palkamiseks.
- Luba oma partneril tegelikult aidata! Emadus on täis vastandlikke emotsioone. Me tahame abi, aga samas ei taha kontrolli käest lasta. See on ka üks põhjusi, miks emad kipuvad sellest nähtamatust koormast kinni hoidma, sest vastasel juhul kõik ebaõnnestub – “kui mina seda ära ei tee, siis tehakse seda valesti”. See, kuidas su partner asju teeb, pole ilmselt vale; see on lihtsalt erinev. Ja isegi kui partner või abikaasa ei tee absoluutselt kõike, mida sa ise igapäevaselt teed, on lapsed ometi hoolitsetud ja õnnelikud. Olulisem on tal lasta päriselt aidata, isegi siis, kui ta midagi omamoodi teeb.
Emad ei peaks kogu aeg superkangelasi mängima ja püüdma kõike ära teha. Las mõni pall kukub maha, figuratiivselt. Ei usu, et maailm sellest seisma jääb.