Eraldumisärevus/hirm – kuidas see und mõjutab

Minult küsitakse väga tihti, miks laps, kes enne oli nõus juba päris iseseisvalt uinuma, seda enam ei tee. Tavaliselt on vastuseks eraldumisärevus või eraldumishirm ja tundub, et selle tekkepõhjusest ei saada väga hästi aru või miks see und negatiivselt mõjutab. Sellepärast otsustasingi teha seletava postituse, miks ja kuidas selline käitumine esineb, kuidas see und mõjutab ja kuidas vanemad oma last nendel keerulistel perioodidel toetada saaksid

Tuhnisin natuke mälus ja otsisin ka üles oma lastepsühholoogia õppematerjalid ja siin on pisut tausta, kuidas sellest terminist üldse lapse arengu juures rääkima hakati:

Eraldumisärevuse taust psühholoogias

Eraldumisärevuse (separation anxiety) uurimine sai alguse 1940. aastatel Briti psühhoanalüütiku ja psühhiaatri John Bowlby tööst. Bowlby uuris lapse ja vanema (hooldaja) suhteid ning leidis, et turvaline side lapse ja hooldaja vahel on lapse tervisliku arengu jaoks väga oluline. Selle ärevuse taga on lapse hirm, et tema hooldaja ei pruugi enam lahkudes tagasi tulla. Bowlby töö on tänaseni oluline panus lapse psühholoogia valdkonda ja on aidanud mõista, kuidas varane side lapse ja tema hooldaja vahel mõjutab lapse arengut.

Mary Ainsworth oli John Bowlby töö jätkaja ning ta uuris eraldumisärevust ja lapse ning hooldaja sidet veelgi põhjalikumalt. Ainsworth töötas välja “võõrutuskatsed” (inglise keeles “strange situation“), mis testib lapse reaktsiooni erinevatele olukordadele, sealhulgas vanema lahkumisele ja naasmisele. Selle testi abil saab hinnata, kuidas laps reageerib eraldumisele ja kas tal on välja kujunenud turvaline side oma hooldajaga.

Ainsworthi uurimused näitasid, et lapsed võivad eraldumisärevusele erinevalt reageerida, sõltuvalt sellest, milline on nende suhe hooldajaga. Ta tuvastas kolm erinevat tüüpi sidet:

1. Turvaline side: Laps on rahulik, kui tema hooldaja on lähedal, aga muretseb, kui ta lahkub. Kui hooldaja naaseb, siis laps rõõmustab ja otsib tema lähedust.
2. Ebakindel-ärev side: Laps on rahutu isegi siis, kui hooldaja on lähedal. Kui hooldaja lahkub, on laps väga mures ja kui hooldaja naaseb, võib laps olla vastumeelne lähedusele või olla vastuhooldaja külge klammerdunud.
3. Ebakindel-vältiv side: Laps ei reageeri eriti hooldaja lahkumisele ega naasmisele. Laps võib olla vähe huvitatud hooldaja lähedusest.

Ainsworthi uurimused rõhutasid, et turvaline side on lapse arengu jaoks kõige olulisem ning ebakindlate sidemete tüübid võivad tulevikus kaasa tuua sotsiaalseid ja emotsionaalseid probleeme.

Millal ilmneb beebil eraldumishirm ja kuidas see tema und mõjutab?

Beebi eraldumisärevus on tavaline nähtus, mis võib ilmneda umbes 6.-8. kuu vanuses, kui esineb ka füüsiline arenguhüpe, kuid võib alata ka varem või hiljem. See on loomulik reaktsioon arengus, kui beebi hakkab mõistma, et ta on oma vanematest eraldi iseseisev indiviid. Eraldumishirmu võib periooditi esineda lausa kuni 3. eluaastani (väikelapse ärevusest kirjutan veel allpool). Selle ajavahemiku jooksul hakkavad lapsed eristama enda ja teiste inimeste vahelisi suhteid ning mõistavad, et nende vanemad või hooldajad võivad ajutiselt lahkuda ja naasta.

See on normaalne arengufaas, mis on seotud emotsionaalse, mälu ja kognitiivse arenguga ja enamik lapsi õpib sellega kenasti toime tulema, kui nad saavad oma vanematelt või hooldajatelt piisavalt tuge ja turvatunnet ning kui nende vahel on usalduslik suhe. Kui aga beebi eraldumishirm muutub liiga intensiivseks ja häirib teie igapäevast elu, võib olla vaja professionaalset abi.

Kuidas oma lapsele toeks olla?

Beebi eraldumisärevus võib olla stressirohke, aga sa saad seda ärevust leevendada, pakkudes turvalisust ning luues stabiilse ja armastava keskkonna, kus beebi tunneb end hoituna. Siin on mõned viisid, kuidas beebit toetada, kui tal on eraldumisärevus:

1. Ole rahulik ja kannatlik: Jää rahulikuks, kui jätad lapse hetkeks kellegi teise hoole alla või kui laps tundub rahutu. Beebid tunnetavad emotsioone ja ärevus võib kanduda üle ka neile.
2. Hoolitse turvatunde eest: Loo rutiinid, mis aitavad lapsel ennustada, mis edasi juhtuma hakkab. Näiteks teatud kellaaegadel söömine, magamine ja mängimine aitavad lapsel tunda stabiilsust.
3. Loo sidemeid teiste inimestega: Veendu, et lapsel oleks võimalus kohtuda uute inimestega ja luua uusi sotsiaalseid sidemeid. Käige külas, mängutubades või kutsuge külla teisi laps ning täiskasvanuid.
4. Loo positiivne lahkumisrituaal: Kui pead lapse hetkeks kellegi teise hoole alla jätma, loo rutiin, mis aitab tal ennustada, et oled peagi tagasi. Näiteks saad öelda, millal tagasi tuled või jätta talle meeldejääv mänguasi.
5. Lohuta, kui laps on rahutu: Kui laps on rahutu, proovi teda rahustada. Anna talle teada, et oled tema jaoks olemas, kuid lase tal tunda oma tundeid, kui ta seda vajab.

Kui beebi eraldumisärevus muutub liiga intensiivseks või pikaajaliseks ning häirib tema igapäevast elu või und, on oluline rääkida oma arstiga.

Väikelapse eraldumishirm

Väikelapse eraldumisärevus on sarnane imiku eraldumisärevusega, kuid võib avalduda veidi erinevalt. Vanuses 1–3 aastat võivad lapsed olla rohkem teadlikud oma vanemate lahkumisest ja reageerida sellele erinevalt.

Eraldumisärevuse sümptomiteks võivad olla nutmine, karjumine, hooldaja külge klammerdumine, hirmu väljendamine, füüsilise kontakti otsimine hooldajaga ning üldine rahutus ja ärevus, kui hooldaja on eemal. Samuti võib laps öösel muutuda rahutuks, ei suuda rahulikult uinuda või ärkab öösel tihti.

Väikelaste eraldumisärevuse tekkimisel on mitmeid võimalikke põhjuseid, nagu vanemate lahutus, uue lapse sündimine peres, kolimine uude kohta, lapsehooldaja või vanemate vahetus jne. Tavaliselt toimub väikelaste eraldumisärevus ajal, mil nad hakkavad maailma paremini mõistma ning saavad aru, et nende vanemad võivad lahkuda ja tulla tagasi.

Väikelaste eraldumishirmu lahendamiseks on oluline säilitada turvaline side lapse ja tema hooldaja vahel. Vanemad võivad aidata last samamoodi nagu beebiga, luues kindla ja turvalise keskkonna, kus laps tunneb end mugavalt ja enesekindlalt. Samuti võivad vanemad õpetada teda mõistma, et nad tulevad alati tagasi. Väga oluline on näidata lapsele, et ta on armastatud ning teda toetatakse tema tunnete väljendamisel.

Kuidas eraldumisärevus und mõjutab

Üldjuhul kattuvad need perioodid, kui laps käitub ärevamalt, tüüpiliste uneregressiooni aegadega, ehk 8.-10. elukuu uneregressioon, 12. kuu uneregressioon, 18. kuu uneregressioon ja 24. kuu uneregressioon. Ta muutub järjest iseseisvamaks ja uudishimulikumaks, samas otsib oma turvaisikult safe base’i ja tuge.

Eraldumisärevus võib lapse und mõjutada mitmel erineval viisil: ta vajab uinumisel rohkem lähedust ja tuge, uinumised on raskendatud või võtavad kauem aega (eriti, kui lapsevanem surub peale iseseisva uinumise õpetamist ja unekooli), samuti võib esineda rohkem öiseid ärkamisi. Lisaks võib eraldumisärevus põhjustada lapse tundlikkuse suurenemist ja ta võib tunda end ebamugavalt võõrastes keskkondades ning uute inimeste juuresolekul. See võib omakorda põhjustada raskusi uinumisel, eriti kui beebi peab magama uues kohas või kellegi teise juuresolekul.

Turvaline ja stabiilne side lapse ja tema hooldaja vahel võib aidata tal paremini magada. Tüüpiliselt võtavad emad 8.-10. uneregressiooni ajal beebid kaissu magama, sest nii möödub öö rahulikumalt. Samuti võib regulaarne ja rutiinne unerežiim, kus beebi saab magada samal ajal ja samas kohas, aidata luua turvalisuse tunnet.

Seega on oluline, et vanemad ja hooldajad oleksid teadlikud beebide eraldumisärevusest ja selle mõjust unele. Vanemad saavad aidata beebil arendada turvalist sidet, luues stabiilse ja rutiinse unerežiimi ning pakkudes mugavustunnet, turvatunnet ja emotsionaalset tuge.

Üks hea infoallikas inglise keeles eraldumisärevuse/eraldumishirmu kohta.