Minult küsitakse väga tihti, miks laps, kes enne oli nõus juba päris iseseisvalt uinuma, seda enam ei tee. Tavaliselt on vastuseks eraldumisärevus või eraldumishirm ja tundub, et selle tekkepõhjusest ei saada väga hästi aru. Sellepärast otsustasingi teha seletava postituse, miks ja kuidas selline käitumine esineb, kuidas see und mõjutab ja kuidas vanemad oma last nendel keerulistel perioodidel toetada saaksid.

Tuhnisin natuke mälus ja otsisin ka üles oma lastepsühholoogia õppematerjalid ja siin on pisut tausta, kuidas sellest terminist üldse lapse arengu juures rääkima hakati:

Eraldumisärevuse (separation anxiety) uurimine sai alguse 1940. aastatel Briti psühhoanalüütiku ja psühhiaatri John Bowlby tööst. Bowlby uuris lapse ja vanema (hooldaja) suhteid ning leidis, et turvaline side lapse ja hooldaja vahel on lapse tervisliku arengu jaoks väga oluline. Selle ärevuse taga on lapse hirm, et tema hooldaja ei pruugi enam lahkudes tagasi tulla. Bowlby töö on tänaseni oluline panus lapse psühholoogia valdkonda ja on aidanud mõista, kuidas varane side lapse ja tema hooldaja vahel mõjutab lapse arengut.

Mary Ainsworth oli John Bowlby töö jätkaja ning ta uuris eraldumisärevust ja lapse ning hooldaja sidet veelgi põhjalikumalt. Ainsworth töötas välja “võõrutuskatsed” (inglise keeles “strange situation“), mis testib lapse reaktsiooni erinevatele olukordadele, sealhulgas vanema lahkumisele ja naasmisele. Selle testi abil saab hinnata, kuidas laps reageerib eraldumisele ja kas tal on välja kujunenud turvaline side oma hooldajaga.

Ainsworthi uurimused näitasid, et lapsed võivad eraldumisärevusele erinevalt reageerida, sõltuvalt sellest, milline on nende suhe hooldajaga. Ta tuvastas kolm erinevat tüüpi sidet:

1. Turvaline side: Laps on rahulik, kui tema hooldaja on lähedal, aga muretseb, kui ta lahkub. Kui hooldaja naaseb, siis laps rõõmustab ja otsib tema lähedust.
2. Ebakindel-ärev side: Laps on rahutu isegi siis, kui hooldaja on lähedal. Kui hooldaja lahkub, on laps väga mures ja kui hooldaja naaseb, võib laps olla vastumeelne lähedusele või olla vastuhooldaja külge klammerdunud.
3. Ebakindel-vältiv side: Laps ei reageeri eriti hooldaja lahkumisele ega naasmisele. Laps võib olla vähe huvitatud hooldaja lähedusest.

Ainsworthi uurimused rõhutasid, et turvaline side on lapse arengu jaoks kõige olulisem ning ebakindlate sidemete tüübid võivad tulevikus kaasa tuua sotsiaalseid ja emotsionaalseid probleeme.

Beebi eraldumisärevus on tavaline nähtus, mis võib ilmneda umbes 6.-8. kuu vanuses, kuid võib alata ka varem või hiljem. See on loomulik reaktsioon arengus, kui beebi hakkab mõistma, et ta on oma vanematest eraldi iseseisev indiviid. Eraldumishirmu võib periooditi esineda lausa kuni 3. eluaastani (väikelapse ärevusest kirjutan veel allpool). Selle ajavahemiku jooksul hakkavad lapsed eristama enda ja teiste inimeste vahelisi suhteid ning mõistavad, et nende vanemad või hooldajad võivad ajutiselt lahkuda ja naasta.

See on normaalne arengufaas, mis on seotud emotsionaalse, mälu ja kognitiivse arenguga ja enamik lapsi õpib sellega kenasti toime tulema, kui nad saavad oma vanematelt või hooldajatelt piisavalt tuge ja turvatunnet ning kui nende vahel on usalduslik suhe. Kui aga beebi eraldumishirm muutub liiga intensiivseks ja häirib teie igapäevast elu, võib olla vaja professionaalset abi.

Beebi eraldumisärevus võib olla vanematele stressirohke, aga nad saavad seda ärevust leevendada, pakkudes turvalisust ning luues stabiilse ja armastava keskkonna, kus beebi tunneb end hoituna. Siin on mõned viisid, kuidas beebit toetada, kui tal on eraldumisärevus:

1. Ole rahulik ja kannatlik: Jää rahulikuks, kui jätad lapse hetkeks kellegi teise hoole alla või kui laps tundub rahutu. Beebid tunnetavad emotsioone ja ärevus võib kanduda üle ka neile.
2. Hoolitse turvatunde eest: Loo rutiinid, mis aitavad lapsel ennustada, mis edasi juhtuma hakkab. Näiteks teatud kellaaegadel söömine, magamine ja mängimine aitavad lapsel tunda stabiilsust.
3. Loo sidemeid teiste inimestega: Veendu, et lapsel oleks võimalus kohtuda uute inimestega ja luua uusi sotsiaalseid sidemeid. Käige külas, mängutubades või kutsuge külla teisi laps ning täiskasvanuid.
4. Loo positiivne lahkumisrituaal: Kui pead lapse hetkeks kellegi teise hoole alla jätma, loo rutiin, mis aitab tal ennustada, et oled peagi tagasi. Näiteks saad öelda, millal tagasi tuled või jätta talle meeldejääv mänguasi.
5. Lohuta, kui laps on rahutu: Kui laps on rahutu, proovi teda rahustada. Anna talle teada, et oled tema jaoks olemas, kuid lase tal tunda oma tundeid, kui ta seda vajab.

Kui beebi eraldumisärevus muutub liiga intensiivseks või pikaajaliseks ning häirib tema igapäevast elu või und, on oluline rääkida oma arstiga.

Väikelapse eraldumishirm

Väikelapse eraldumisärevus on sarnane imiku eraldumisärevusega, kuid võib avalduda veidi erinevalt. Vanuses 1–3 aastat võivad lapsed olla rohkem teadlikud oma vanemate lahkumisest ja reageerida sellele erinevalt.

Eraldumisärevuse sümptomiteks võivad olla nutmine, karjumine, hooldaja külge klammerdumine, hirmu väljendamine, füüsilise kontakti otsimine hooldajaga ning üldine rahutus ja ärevus, kui hooldaja on eemal. Samuti võib laps öösel muutuda rahutuks, ei suuda rahulikult uinuda või ärkab öösel tihti.

Väikelaste eraldumisärevuse tekkimisel on mitmeid võimalikke põhjuseid, nagu vanemate lahutus, uue lapse sündimine peres, kolimine uude kohta, lapsehooldaja või vanemate vahetus jne. Tavaliselt toimub väikelaste eraldumisärevus ajal, mil nad hakkavad maailma paremini mõistma ning saavad aru, et nende vanemad võivad lahkuda ja tulla tagasi.

Väikelaste eraldumishirmu lahendamiseks on oluline säilitada turvaline side lapse ja tema hooldaja vahel. Vanemad võivad aidata last samamoodi nagu beebiga, luues kindla ja turvalise keskkonna, kus laps tunneb end mugavalt ja enesekindlalt. Samuti võivad vanemad õpetada teda mõistma, et nad tulevad alati tagasi. Väga oluline on näidata lapsele, et ta on armastatud ning teda toetatakse tema tunnete väljendamisel.

Kuidas mõjutab eraldumisärevus und

Üldjuhul kattuvad need perioodid, kui laps käitub ärevamalt, tüüpiliste uneregressiooni aegadega, ehk 8.-10. elukuu uneregressioon, 12. kuu uneregressioon, 18.kuu uneregressioon ja 24. kuu uneregressioon. Ta muutub järjest iseseisvamaks ja uudishimulikumaks, samas otsib oma turvaisikult safe base‘i ja tuge.

Eraldumisärevus võib lapse und mõjutada mitmel erineval viisil: ta vajab uinumisel rohkem lähedust ja tuge, uinumised on raskendatud või võtavad kauem aega (eriti, kui lapsevanem surub peale iseseisva uinumise õpetamist ja unekooli), samuti võib esineda rohkem öiseid ärkamisi. Lisaks võib eraldumisärevus põhjustada lapse tundlikkuse suurenemist ja ta võib tunda end ebamugavalt võõrastes keskkondades ning uute inimeste juuresolekul. See võib omakorda põhjustada raskusi uinumisel, eriti kui beebi peab magama uues kohas või kellegi teise juuresolekul.

Turvaline ja stabiilne side lapse ja tema hooldaja vahel võib aidata tal paremini magada. Tüüpiliselt võtavad emad 8.-10. uneregressiooni ajal beebid kaissu magama, sest nii möödub öö rahulikumalt. Samuti võib regulaarne ja rutiinne unerežiim, kus beebi saab magada samal ajal ja samas kohas, aidata luua turvalisuse tunnet.

Seega on oluline, et vanemad ja hooldajad oleksid teadlikud beebide eraldumisärevusest ja selle mõjust unele. Vanemad saavad aidata beebil arendada turvalist sidet, luues stabiilse ja rutiinse unerežiimi ning pakkudes mugavustunnet, turvatunnet ja emotsionaalset tuge.

Mina tähistasin emadepäeva juba eelmisel pühapäeval, 19. märtsil, kui see Inglismaal on, sest meie tütar sündis seal ja just Londonis sai minust ka esimest korda ema. Sellele aga eelnes üks erakordselt raske nädal, sest mul õnnestus nii haigeks jääda (angiin), et käisin Inglismaa emadepäeval hoopis EMOs! Taastun antibiootikumidega ja loodan, et ei pea tagasi väikesele lõikusele minema. Ma olin mõnel päeval nii out, et abikaasa pidi täiesti üle võtma, nii lasteaiasõidud kui jalgpallitrenniviimised, -toomised ja paljud muud toimetamised. Kodune keskkond tundus kaootilisem, segadust ja hilinemisi oli rohkem. Ma nägin oma silmaga, et kui mind osaliselt pildis ei ole, siis kogu majapidamine juba natuke lonkab.

Olen viimasel ajal üldse palju mõtisklenud, kui hullumeelselt palju ma teen (meie, emad teeme). Olen kodune töötav ema, mis sest, et väga väikese koormusega, kuid ometi püüan peaaegu igal vabal hetkel millegi kallal nokitseda. Lisakohustusi olen näiteks juurde tekitanud selle näol, et tütar alustas jalgpallitreeningutega – kolm korda nädalas ja igal korral pean ka poja kaasa vedama, sest mul ei ole teda kuhugi jätta. Nii ma jooksen tal seal väljakul järel ja hoian silma peal, et ta ühegi palliga pihta ei saaks. Ja neid palle on palju, aga nüüd räägin ma pigem žonglöörimisest ja kuidas ma püüan kõik need pallid õhus hoida… Eesti keeles nii vist ei öelda, aga ingliskeeles on ütlus “how to keep all the balls in the air“.

Emadena näeme kõike, kuuleme kõike ja teame kõike. Meil on silmad kuklas ja sissekodeeritud GPS peaaegu kõige jaoks, mis majas on: mehe võtmed, lapse lemmik kaisukas, soki teine paar, viimane puhas lutt, telefonilaadija jne. Meil on supervõimed, aga sellel on ka varjupool – tohutu füüsiline ja vaimne töö, et kõik oleks õnnelikud ja kogu majapidamine sujuks.

Füüsilise poole näited:

• Algab see juba raseduse ajast, kui üheksa kuud oma beebisid kanname, siis
• Sünnitame ja
• Beebi eest hoolitseme, mis on esialgu rohkem meie kanda, kuigi enamjaolt on partnerid tõesti abiks, nii, kuidas saavad (väljaarvatud imetamine ja see tegevus võtab esimestel kuudel tohutult aega!)
• Majapidamise korrashoid (õnneks jagatakse paljusid ülesandeid pereliikmete vahel, et absoluutselt kõik emade õlul ei oleks)
• Toidukordade planeerimine ja söögitegemine (õnneks on paljudes peredes toidutegemine meespoole ülesanne)

Vaimse poole näited:

• Mis riideid ja jalanõusid lapsed kannavad ja garderoobide etteplaneerimine
• Kingituste ostmine
• Arsti vastuvõtuaegade broneerimine ja nendel käimine
• Puhkusele minnes nii enda kui laste kohvrite pakkimine, enne seda pikk ja põhjalik kaalumine, mida üldse kaasa võtta
• Emotsionaalse heaolu tagamine – nutva beebi maharahustamine, väikelapse tunnete peegeldamine, motiveerimine, lohutamine jne. Tihtipeale võib see olla ema vaimse ja emotsionaalse seisundi jaoks kõige keerulisem.

Ja seda kõike oodatakse 24/7 365 päeva aastas, isegi siis, kui oled haigeks jäänud. Emad ju ei ole ometi haiged! Ka palavikuga, migreeniga või kehva enesetundega tuleb toimetada, kui abi kuskilt võtta ei ole. Meil kõigil ju seda küla käepärast ei ole. Ma tõepoolest pidin palavikuga siiski natuke tegutsema ja sel momendil ei tahtnud ma mitte midagi muud, kui olla üksi voodis teki all ja end pisut haletseda.

Emad kipuvad olema vaikimisi vanemad (default parents) ja lapsevanemaks olemisel on selge sooline lõhe. Suurem osa töödest langeb emadele ja seda on tõestanud ka uuringud. Järgmised arvud kirjeldavad olukorda küll Ameerikas (link uuringule), aga nendele numbritele otsa vaadates tekib tunne, et siin, Eestis, ei saa see ka ju väga suuresti erineda. Kohati tundub, et mõni protsent võiks olla kõrgemgi:

• 61% emadest tegeleb enamiku majapidamistöödega ise
• 54% emadest korraldavad oma laste ajakavasid ja planeerivad tegevusi
• 55% emadest vastutavad haigete laste eest hoolitsemise eest
• 62% emadest võtab enda jaoks aega vähem kui ühe tunni päevas

See viimane protsent on eriti hirmutav, aga sõltub väga palju ka sellest, mitu last on kodus kasvamas, mis kell nad magama lähevad, kui palju neil selle juures abi vaja on jne. Kindlasti muutub olukord ajaga paremaks, kui lapsed lõpuks rohkem iseseisvamalt magama hakkavad minema.

Kui väljaspool kodu töötab ainult isa, on majapidamise ja lastega seotud tööjõu jaotus veelgi ebavõrdsem. Kahtlemata töötavad isad palju ja tihtipeale vastutavad nad perekonna rahaseisu eest, aga kodus on neil ülesandeid tavaliselt vähem ning on ka pisut lihtsama natuuriga ega ole vaimselt nii koormavad (tööl käies ei pea nad pidevalt oma emotsioone kontrollima, lõpmatuseni miks? küsimustele vastama, lapsi lohutama jne., kui nad ei ole just lasteaiaõpetajad). Ebavõrdne on ka see, kuidas isad kiita saavad, kui nad lastega üksi väljas käivad (oo, vaadake, kui hea isa ta on, sest ta veedab oma lastega aega) või kui nad oma laste eest kodus hoolitsevad. Mõned isad nimetavad seda lausa lapsehoidmiseks! See on elementaarne vanemlus ja selline suhtumine on nii ajuvaba.

Ma ei püüa tekitada vaidlusi, kellel on halvem või hullem ja kindlasti ei ole vaja ka seda postitust oma partnerile näidata eesmärgiga, et otsida kinnitust stiilis ‘näed, ma ju töötangi ja teengi rohkem!’ Taoline vestlus võiks aga aset leida küll, kui ema täiesti upub kodustesse toimetustesse.

Siin on kolm viisi, kuidas delegeerida nähtamatut tööd, mida tavaliselt emad teevad:

1. Kõigepealt kirjuta üles kõik tööd/ülesanded, mida kodus ja lastega teed. Ükski asi ei ole tühine, sest suures pildis on see kõik vajalik, et nad oleksid hoitud, söödetud ja elus. Vahel emad naljatavad, et täna ei jaksanud nad teha muud, kui beebi elus hoida, aga kui palju emotsionaalset stressi selleks kulus? Seda ei saagi mõõta. Selle nimekirja alusel, kus on kõik tööd/ülesanded kirjad, võid hakata vaatama, kas oleks midagi, mida saab partner või keegi kolmas üle võtta. Sea endale ootused.
2. Räägi partneriga nendest ootustest. Kui oled üdini aus, siis aitab see päevavalgele tuua absoluutselt kõik, mida sa pere jaoks teed ja selline vestlus võib avada ukse kohustuste võrdsemaks jagamiseks või abi palkamiseks.
3. Luba oma partneril tegelikult aidata! Emadus on täis vastandlikke emotsioone. Me tahame abi, aga samas ei taha kontrolli käest lasta. See on ka üks põhjusi, miks emad kipuvad sellest nähtamatust koormast kinni hoidma, sest vastasel juhul kõik ebaõnnestub – “kui mina seda ära ei tee, siis tehakse seda valesti”. See, kuidas su partner asju teeb, pole ilmselt vale; see on lihtsalt erinev. Ja isegi kui partner või abikaasa ei tee absoluutselt kõike, mida sa ise igapäevaselt teed, on lapsed ometi hoolitsetud ja õnnelikud. Olulisem on tal lasta päriselt aidata, isegi siis, kui ta midagi omamoodi teeb.

Emad ei peaks kogu aeg superkangelasi mängima ja püüdma kõike ära teha. Las mõni pall kukub maha, figuratiivselt. Ei usu, et maailm sellest seisma jääb.

Imetamise lõpetamine või selle vähendamine

Minu lähenemine beebide ja väikelaste une parandamisele on last austav ja sama kehtib ka rinnast võõrutamisele, imetamise vähendamisele. Mulle näiteks ei istu nõuanded, mis soovitavad emadel midagi kibedat rindadele määrida, tekitades imetamises vastikustunnet. See tundub lapse lollitamisena. Võõrutamine läheb libedamalt, kui laps on pisut vanem. Sellepärast soovitan tegelikult imetamise lõpetamisega alustada umbes 18-kuuselt. Miks? Sest selles vanuses hakkab nende kõne kiiresti arenema ning su seletustööd, miks emmel ’tissid katki’ on, kannavad tõenäoliselt kiiremini vilja.

Siin on aga oluline aga – väga leebe ja aeglane võõrutamine sobib vaid nendele emadele, kellel ei ole probleemi, et ta laps rinnal uinub ning öösel ja päeval ikka mõned korrad sööb. Nendele emadele, kellel ei ole probleemi lapse rütmis tiksuda ning tema vajadustest lähtudes imetamist järk-järgult vähendada.

Selline lähenemine ei sobi sulle, kui sul on imetamisest täiesti kõrini ning tahad päevapealt lõpetada. Imetamiseteekond ei ole igal emal samasugune, mõni naudib seda, mõnele on see olnud väga raske algusega ning jätkab vaid usus, et see on ta lapsele parim.

Mu juhendi saad endale soetada siit. Tegemist ei ole kursusega, millel on piiratud vaatamisaeg, vaid PDF dokumendiga (22 lk. sisu). Tegemist on hästi detailse juhendiga, mis annab ette sammud, mismoodi võiks toimida. Võid edasi liikuda just sellises tempos, mis sobib nii sulle kui su lapsele. Siin on sisukord:

1. Miks ma tahan võõrutada
2. Kas mu laps on valmis
3. Millal mitte alustada
4. Enesehool
5. Enne, kui alustad
6. Päevaste imetamiste vähendamine või ärajätmine
7. Leebed lahendused rinnal uinumise ärajätmiseks
8. Leebed lahendused öiste imetamiste ärajätmiseks või vähendamiseks
9. Millised raskused võivad tekkida
10. KKK

Ma soovitan alati oma lapse und teiste omadega mitte liiga palju võrrelda, aga see on vahel ju võimatu! Sul on sõbranna, kelle beebi magab öösel 11 tundi ja päeval veel kolm tundi otsa. Sa tead teist sõbrannat, kelle väikelaps läheb õhtul kell 19 magama ja magab seitsmeni hommikul ja päeval magab 2,5h lõunaund. Mis lapsed need sellised on? See ei ole ju aus, eks?! Tekitab tunnet, nagu oleksid milleski ise süüdi, et su laps vähem magab, aga kas sa arvestad sellega, et ka lastel, nii nagu täiskasvanutelgi, on erinevad unevajadused? Jah, on olemas lapsi, kes magavad keskmisest pisut rohkem, kuid suur osa magab selles soovitatud keskmise alampiiril.

Loe edasi, mida tähendab väiksem unevajadus ja kuidas sellise lapse unele läheneda

Mõningad tunnusmärgid, mis viitavad sellele, et lapsel on väiksem unevajadus (soovitatud keskmise alampiiril, mitte alla selle!)

• On vähesema unega siiski heas tujus ning tuleb kenasti oma tegevustega toime
• Unede üleminekud toimuvad varem
• Lühikesed uned ja nendest hea tujuga ärkamine
• Ei näita selgeid väsimustundemärke
• Kerge hommikul või uinakutest äratada
• Varased ärkamised (enne 6) ja hea tuju, isegi, kui on väga vara ärganud
• Pikad öised ärkvelolekud, mille jooksul laps on ise vaikne ning rahulik (split nights)
• Magab öösel stabiilselt vähem kui 10-11 tundi
• Uinub alati kauem kui 15-20 minuti jooksul, isegi siis, kui on päris pikalt juba üleval olnud

Tavaliselt kirjeldab ema sellist last ‘halva magajana’, sest tõenäoliselt püüab ta teda kogu aeg magama saada, kas siis liiga tihti või kauem.

Mida siis teha, kui laps su enda meelest vähe magab?

Kes mind pikemalt on jälginud, teab ka, et ma ei ole suur ärkvelolekuakende pooldaja ning ma ei kirjuta kunagi välja standardseid eakohaseid päevaplaane, vaid lähtun alati lapsest endast, mitte ta vanusest ja arvestades tema individuaalsusega. Sellegi poolest on need aknad aga vahel kasuks, kui sul on raske väsimustundemärke märgata.

Ärkvelolekuaknad näevad beebidel, kellel võib olla väiksem unevajadus, välja umbes sellised:

2 tundi 4-kuuselt
2.25 tundi 5-kuuselt
2.5 tundi 6-kuuselt
2.75 tundi 7-kuuselt
3.5 tundi 8-kuuselt
3.75 tundi 9-kuuselt
4 tundi 10-11-kuuselt

Unevajadus ja soovitatud -kogused vanuste lõikes

Kui su laps on soovitusliku alampiiril ja nii sünnist saati, siis mida saad kõigepealt teha? Esimene samm on leppimine. Lepi sellega, et su lapsel on väiksem unevajadus ja sa ei ole midagi valesti teinud. Ta on bioloogiliselt lihtsalt nii loodud. Arusaadavalt aga püüad mingit kontrolli omada, seepärast soovitan teha ja jälgida selliseid asju:

• Võta ette keskmised ärkvelolekuajad tema ea kohta ja arvesta, et tõenäoliselt suudab ta 30-60 minutit sellest kauem ärkvel olla.
• Unede üleminekuajad võivad varem alata, näiteks:
  • 4lt unelt 3le 4-kuuselt
  • 3lt unelt 2le 5-6-kuuselt
  • 2lt unelt ühele 11-12-kuuselt
  • Enne 3-aastaseks saamist jätab ka viimase une ära
• Kui ta võitleb unega, siis ära karda katsetada veel pikemat ärkvelolekuaega või hilisemat uinumist ning jälgida, kas see annab tulemust.
• Pea ajutiselt unepäevikut, et paremini aru saada ning analüüsida tema tujusid enne ja pärast magamist ja unekogust 24h jooksul. Kui su laps on päeval oluliselt kauem üleval kui ta eakaaslased, aga öösel magab hästi (vaid paari ärkamisega või lausa kogu öö sind segamata), siis on sul väiksema unevajadusega laps.
• Kui lapsel hakkavad ilmnema üleväsimuse märgid, siis hoolikalt üle vaadata magamiskeskkond ja -hügieen, mis soodustaksid und.

Siin on mõned tunnusmärgid, kui kahtlustad, et ta siiski ei maga piisavalt:

• Pidev haigutamine, kõrvade kiskumine ja silmade hõõrumine
• Punakad kulmuümbrused ja tumedad silmaalused (võib samas ka olla pärilik ning üldse mitte viidata väsimusele)
• Unepaanikad ja tihe nutt läbi une
• Nutuga varased või lühikestest unedest ärkamised
• Hüperaktiivus
• Tihedad tujutsemishood (aeg-ajalt siiski eakohane käitumine)
• Klammerdub ainult sinu külge (jällegi aeg-ajalt eakohane käitumine, kui on kõrgendatud eraldushirm)

Eelis, miks on tegelikult hea, et ta sul natuke vähem magab

Isiklikust kogemusest ma siinkohal kaasa rääkida ei saa, sest mõlemad lapsed on pigem kõrgema unevajadusega, mis tegelikult võib kohati just stressirohkem olla, sest nad ei talu kaua ülevalolemist. Võimalik, et kiirustad õhtuti koju, et ta magama saada, sobitad oma väljaskäimisi unede vahele ning klapitad pidevalt, et tegutsemised sobiks tema uneaegadega, sest, kui uni vahele jääb, lõpeb päev halvasti.

Väiksema unevajadusega lapsed on tavaliselt natuke paindlikumad ja ei teki katastroof, kui ööuni saabub hiljem või päevauned jäävad pisut lühikeseks. Seega võib tema kõrvalt toimetamine sulle natuke rohkem vabadust anda. Teisalt võib olla raske aru saada, millal su laps päriselt väsinud on ja võib esineda rohkem kellavaatamist ning pikendatud ärkvelolekuakende jälgimist, et õige moment tabada, millal uinumine optimaalne on.

Kõige tihedamini küsitakse minult küsimusi stiilis: mu beebi magab x tundi päeval ja x tundi öösel, kas see on ok? Enamjaolt on vastus alati jah, sest laps magab nii palju, kui tal vaja. Me saame mõjutada, mis kell ja kuidas ta uinub, kuid unekoguseid suurendada on palju raskem töö, kui mitte võimatu. Kui oled loobunud kinnisideest, et su laps peaks ilmtingimata rohkem magama kui ta seda teeb, siis saabub loodetavasti oskus asju vabamalt võtta ja oma last rohkem nautida.

Kui sa aga täheldad, et ta magab tunduvalt vähem kui eakohaselt soovitatakse, siis võta ühendust, uurime, analüüsime ja leiame koos lahenduse.

Ma tunnistan, et tema esimese eluaasta jooksul ootasin pidevalt, et ta uni paremaks läheks. Ei mäleta, kui mitmeid kordi nutsin abikaasale, et “when is it getting better?” Me olime saanud beebi, kes magas oluliselt kehvemini kui me esimene laps. Õnneks olin enne tema sündi läbinud põhjaliku unenõustamise õppe ja saanud paremini aru, milline on normaalne beebi uni. Mõistsin, et esimese lapse näol oli meil tegemist nö. ükssarvikuga, kes umbes alates 6. kuust hakkas magama kas terve öö või ärkas korra-paar.

0-3 kuu
Ta magas palju! Öiseid ärkamisi oli ikka parasjagu, aga esialgu tuli tema unetundideks 24h lõikes ikka 16-17h. Algul oli päeval temaga nii lihtne, andsin rinda, panin diivaninurka magama ja toimetasin edasi. Mõne aja pärast ta enam nii lihtsalt edasi ei maganud ja see periood möödus hästi palju kandelina kasutades. Tütar oli ka parasjagu palju lasteaiast kodus haiguste tõttu ning et ma nad õhtuti magama saaksin või päevasel ajal tütrega koos mängida saaksin, tulid paljud uned just niimoodi kandelinas teha. Ma sain palju töötada, sest ta oli täitsa rahulolev beebi ega nutnud kunagi väga palju. Umbes 3. kuu kanti magas ta mõnel ööl ka 4-5 järjest ja sisimas lootsin, et äkki lähebki sujuvalt nii edasi.

Eks mälu juba kergelt petab ka ja mäletan öid, kui käisin diivanil magamas, sest ta magas mu kõrval nii häälekalt ning ma ei saanud üldse uinuda. Nii ma käisin kahe toa vahet, söötsin teda öösel umbes kolm korda ja tulin elutuppa diivanile tagasi magama.

Tal oli gaasidega probleeme. Samuti krooksudega. Kui ta ikka õhtul krooksud korralikult kätte ei saanud, siis nuttis ta end kohe ärkvele. Sellepärast ka pikali rinnaandmine meile esialgu ei sobinud, sest pidin teda päris püstises asendis söötma ning pärast ka pisut rinnal hoidma, et piim kenasti alla läheks.

Vanker talle algul ei meeldinud ja ei teinud seal kunagi eriti pikkasid unesid. Raske oli ka autos turvahällis. Kui ta oli väsinud, siis ta lihtsalt röökis ning magama ei jäänud, Aitas see, kui peatusime, ma kussutasin ja rahustasin teda ning vahel õnnestus, et jäi magama. Õnneks me siis pikki otsi väga ei teinud ning pikalt tal nutta ei lasknud. Vahel ajastasin väljaskäigud ka nii, et sõitsin pigem siis, kui ta magama ei pidanud.

4-8 kuu
Oli raske periood. Mõni beebi ausalt ka ei tea, et on olemas mingid uneregressioonid, aga mõni annab nendest väga selgelt märku. Meil olid mõned ööd, kui ta päriselt ka ärkas peaaegu iga tund. Vist. Ma isegi ei mäleta. Mäletan seda, et hommikul loivasin elutuppa, kus abikaasa ka vahel magas, ja teatasin, et “we had one of those rough nights again“. Mees aitas, kuidas suutis, aga enamjaolt elasin sellised ööd üle nii, et beebi magas kõrval. Tegutsesin läbi une ja ma tegelikult ei mäleta, et oleks väga palju unetuid öid olnud. Ärkasin tihti, aga ka uinusin kiiresti.

Õhtud olid rahutud ja ta tegi palju false start‘e. Tihti jäin terveks õhtuks tema kõrvale voodisse, et saaksin tema ärkamistele kohe reageerida. Ta nuttis kohe suure häälega ja ei olnud kordagi momenti, et ah, jätan ta natukeseks nutma, äkki jääb ise magama. Vaatasin telefonist Netflixi või Apple TV’d. Õnneks pani mees sel ajal tütre magama. Kui meest ei olnud ja eks tal neid tööreise ikka jagus selleks ajaks, siis oli mul ema abiks. Mõnel õhtul oli mul täielik villand ja mees soovitas, et mida sa jooksed elutoa ja magamistoa vahet, et võta ta lihtsalt sülle magama, tule istu diivanile ja vaatame koos telekat. Mõistlik! Mees on mul kohati loomingulisema mõtlemisega, kui mina samal ajal oma kinnisideed taga ajan. Päris mitmed õhtud möödusid nii. Maandasin oma ärevust, sest ei pidanud monitorilt teda kogu aeg jälgima, ja sain abikaasaga natuke koos olla, küll beebi süles, aga nii magas ta vähemalt rahulikult.

Ma ei teagi, miks ta niimoodi tegi. Arstide vahet sai parasjagu käidud, aga temaga oli kõik korras. Jah, ma tean, et beebide seedimine ei ole hästi välja arenenud ja mõned kannatavad rohkem kui teised ning mõned õhtud või ööd ta tõesti nuttis kõveras ning puuksutas ja siis magas paremini edasi. Proovisin ära kõik gaasirohud, ise teades, et enamjaolt on need platseebo ja tegelevad tagajärgedega mitte põhjustega. Tegin ka probiootikumide kuure, aga ei näinud ka nendes erilist edu. Jätsin vaid ühe hommikuse kohvijoomise, sõin mõistlikult, ei elimineerinud midagi, kui, siis näiteks pigem vähendasin piimatooteid (lehmapiima ei joo me pere juba aastaid).

5-6 kuuselt oli ta enam-vähem kindlalt kolmele unele üle läinud. Meie jaoks oli see periood mingis mõttes raskemgi, kui 4., kui tavaliselt see tüüpiline uneregressioon und muudab. Sel ajal oligi kõige rohkem neid rahutuid õhtuid. Õnneks on tema väga vähe neid split nights‘e teinud, seega ei ole pidanud ma temaga tundide viisi öösiti üleval istuma.

Kui ta oli 8-kuune, olin temaga kuseteedepõletikuga neli päeva haiglas ja see pani mõneti tohutu suure põntsu ta unele. Kuna oli põletik vaja välja saada, siis panin teda hästi palju rinnale ning mõistagi soovis ta seda ka siis, kui olime koju jõudnud. Lisatoitu ta väga ei tahtnud, sest niipea kui lusikat nägi, hoidis ta suud kinni (pidin kodus antibiootikumikuuriga jätkama ning andsin rohtu lusikalt. Õnneks võttis ta seda nii ilusti ja ei pidanud imemoodusi välja nuputama, kuidas vedelikku alla saada, aga süüa ta enam nii väga ei tahtnud. Läksime sujuvalt rohkem üle näputoidule.

Peale haiglasolekut sai ta tütrelt ka tuulerõuged ning ta põdes seda 10x hullemini kui vanem laps. Kevad oli raske. Töötasin vähe, tegin minimaalselt, puhkasin, kui sain. Elasin üle.

9-12 kuu
Olin kohati täiesti alla andmas, et see mees rohkem kui 3h järjest mitte kunagi magama ei hakka, kuid midagi hakkas sel perioodil siiski paremaks minema. Neid false start‘e jäi vähemaks ja ta läks lõpuks ikkagi püsivamalt kahe une peale üle ning see natuke aitas (umbes 9. kuul). Tal võttis see pisut kaua aega, mu meelest, aga märkasin, et kui ta oli teinud lühikese kolmanda une, siis uinus ta ööunne rahulikumalt. 4+h ärkvelolekuajaga võttis tal kauem harjumist. Seega ei surunud kahte und peale, vaid jätkasin pisut pikemalt kolme une tegemist, sest ta uinus igasse unne kiiresti ja ei näinud selles probleemi.

Juulikuus me reisisime palju ja tõdesime õnnelikult, et ta lepib uute olukordadega kiiresti ja kõik lennud möödusid ka ideaalselt – ta kas magas või lõbustas oma naerunäoga teisi reisijaid. Hotellides magas ta minu kõrval voodis, sest me ei ole teda reisivoodiga veel harjutanud ning reisil olles ei tundunud ka mõistlik midagi uut peale suruda. Kirjutasin meie puhkustest ja mismoodi ta uned lahendasime. Loe siit.

Käputama hakkas ta umbes 9-kuuselt ja püsti tõmbama 10-kuuselt. Veel ta ei käi, aga julgeb iseseisvalt püsti tõusta vähemalt.

Augustis sai ta aastaseks ja ma ei taha midagi ära sõnuda, aga oleme justkui uue lehekülje pööranud. Magab esimese juti 2,5-4h, üheks kindlaks ärkamiseks on jäänud umbes 1-2 hommikul ja siis magab 5-6ni ja siis tõuseb umbes 8-8:30. Vahel magab ta enamuse ööst enda voodis ja alles varahommikul tõstan meie vahele kaissu. Ta on äärmiselt julge ja seltsiv naerusuine poiss. Teeb palju lärmi, naerab ja naeratab, ronib tihti kaissu ja paneb oma pea mu sülle.

Mida ma ei teinud
Ma ei näinud mitte mingit võimalust talle seda klassikalist unekooli teha ja see ei ole ka mu olemuses. Mida ma oleks talle õpetanud? Ta vajab lähedust ja tuge ning isegi, kui mul oli füüsiliselt vahel väga raske ja tundsin end touched out, siis minu jaoks tundus ainuõige tema ärkamistele leebelt reageerida. Ma tõepoolest ei teinud mitte midagi, sest miks me peame lastele üldse unekooli tegema, kui nad tegelikult kunagi niikuinii paremini magama hakkavad. Igaüks omas rütmis.

Unedest eriti ei äratanud, sest ma otsustasin, et teen rahu, las magab nii nagu tahab, kui palju tahab. Kui juhtus pikemaid unesid tegema, siis kas puhkasin ise või töötasin. Ühte und tavaliselt pikendasin (tavaliselt seda teist und) voodis rinnaga, teised uned võisid olla nii nagu ta ise magada tahtis, välja arvatud siis, kui tõesti pidin äratama, et lasteaeda tütrele järele minna. Hetkel magab vahel hommikul kauem ja pärastlõunal vähem – see ööunes mingit erinevust ei näita.

Mida ma siiski aeg-ajalt tegin
Sättisin vaid päevakava, et see sobiks tütre lasteaeda viimise ja toomisega. Jälgisin umbkaudseid ärkvelolekuaknaid ja unekoguseid, kuid ei muretsenud kunagi, kas ta magab piisavalt või ega ta liiga kaua üleval ei ole. Kõik sujus kuidagi loomulikult ja dünaamiliselt. Andsin endast parima, mida sain pakkuda suurema lapse kõrvalt tegutsedes.

Otsustasime suhteliselt kohe, et ta magab meiega koos voodis ja see mind ka mõnes mõttes päästis. Tal oli küll oma voodi, aga algul ta seal palju ei maganud. Alles siis, kui ta oli umbes 8-kuune, hakkas ta öö esimest poolt enda voodis magama või ma olin pisut järjepidevam, et ta sinna esialgu rohkem tagasi panna.

Lähtusin alati sellest, mis tundus lihtsam ega mõelnud kunagi, et mingisuguseid halbu harjumusi juurutan.

Kuidas ma toime tulin (tulen)
Oleks ta mu esimene laps, siis oleksin vist ammu suures ahastuses olnud, aga suures plaanis olen enamjaolt suutnud rahulikuks ja mõistvaks jääda. Mees on tohutult suureks toeks olnud.

Võibolla oleks kergema temperamendiga beebi vähema toetusega leppinud, aga ma tõesti ei näinud temaga selleks võimalust. Talle ei sobinud sissemähkimine, mis vahel und väga soodustab. Ta ei võtnud lutti, mis lahendanuks osa öistest ärkamistest. Ta tundub vajavat rohkelt füüsilist kontakti, mida on ka päevastes tegevustes märgata. Ronib palju sülle ja kaissu ning tahab mu peal ronida. Talle meeldib kussutamine ja kaisutamine.

Mulle väga vajalik ja kasulik kogemus, et sain kaks täiesti erinevalt magavat last. Üks oli klassikaline ‘hea beebi’ (appi, kuidas ma seda väljendit vihkan, sest beebi, kes vanemate tuge vähem vajab ja paremini magab, on hea beebi ja see, kes halvemini magab, on halb beebi…) ja teine oli selline täiesti tavaline beebi, kes ärkaski nii, nagu ta pidi. See on teinud mind empaatilisemaks, sest mõistan paremini, mida teised emad, kes mitmeid kordi öösel üleval on, üle elavad.

Mismoodi ma oleks pidanud ta virgumised ja ärkamised välja juurima? Ise olen unenõustaja ja küsin sellise küsimuse. Ainult tuge pakkudes. See on see, mida klientidele soovitan. Ma ei teinud oma teise beebiga mingit katset, ometi, samal ajal mitte midagi konkreetset ta unega tehes, tõestasin, et ka tema on suuteline kauem ja paremini magama. Iga laps areneb erinevalt, igal ühel on oma iseärasused ja kui arstid kinnitavad, et tema tervisega on kõik korras, siis tea, et su beebi ei ole katki. Ta hakkab paremini magama. Seniks aga optimeeri kõik, mis võimalik, ka enda uni.

Adjust your expectations. Bend the rules.

Jutt on puhtalt enda kogemus.

Puhkus vaid vanema lapsega võtaks juba puhkuse mõõtu, aga meil on ka beebi ning lepime, et veel mõnda aega on reisimine pisut keerulisem. Sellegi poolest oleme temaga mitu korda hotellis ööbimist teinud ning nüüd on meil temaga ka kuus lennureisi selja taga. Tütar oli selleks ajaks juba mitmes erinevas riigis käinud ning julgeme öelda, et oleme päris karastunud.

Tean, et paljude lapsevanemate jaoks on beebiga reisile minek liiga stressirohke ning esimesed aastad pigem välditakse uutes ja võõrastes kohtades magamist. See peab kindlasti paika siis, kui beebi on harjutatud ja harjunud või lausa vajab väga spetsiifilist unekeskkonda ning keskmisest tundlikum beebi uni on koheselt raskendatud kui samasid tingimusi ei ole võimalik luua.

Taoline olukord tekib ka siis, kui on järgitud nõuannet, et vaid voodiuni on see korralik päevauni. Ma tahan siinkohal kinnitada, et uni on uni. Olgu see kandelinas, autos või kärus. Sel juhul on mujaleminek tõepoolest peavalu, kui beebi on vaid voodisse magama vaja saada. Teisalt ka mõistan neid vanemaid, kes on just tänu selle unekeskkonna loomise tõttu oma pisikese uned korda saanud ning ei ole soovi päevakava sassi ajada, sest see tekitab liiga palju stressi. Siin ei ole õiget ega vale lähenemist ja kui ma soovitaks vaid go with the flow ning minge nautige puhkust, siis võrduks see samaga, kui öelda depressiooni all kannatavale inimesele, et proovi lihtsalt õnnelik olla. Iga asi omal ajal. Seega, otsustage, mis on teie perekorraldusele parim ning te ei pea tingimata hambad ristis reisima ja ringi lendama, sest paljude meelest on nii vahvam. Paljude jaoks see nii ei ole.

Kui aga tunned, et elu vajab natuke elamist ja ikka on vaja end tuulutada ning just eriti suvel tahaks ka ringi rännata, siis jagan ma natuke mõtteid enda kogemustest ja äkki leiad mingi nipi või oskad samastuda. Ma ei hakka andma kopeeritud nõuandeid, mida ka elementaarsem Google otsing esile võib manada. Samuti ei hakka ma kordama teiste unenõustajate soovitusi, kuidas beebi und puhkuse ajal kujundada, sest neid olen ma sotsiaalmeedias eriti palju viimasel ajal ringi lendamas näinud. Lihtsalt minu kogemus emana, kuidas oleme viimasel ajal kahe lapsega reisinud.

Meil on magamisega kõik hästi siis, kui hotellis on suuuur voodi, kuhu mahun mina, abikaasa ja beebi. Tütrele on eraldi voodi. Kodus magab poiss me kõrval, tema voodi meie omaga tasapinnas. Öö esimese poole magab ta seal ja tihti lõpetab teise poole meie vahel kaisus, sest just varahommikuti hakkab ärkamisi tihemini esinema ja siis on mul lihtsam teda rinnale panna. Lühidalt – co-sleeping ja breast-sleeping. Ning tänu nendele saan ma ta absoluutselt ilma ühegi probleemita igal pool magama. Sest mina olengi see unekeskkond. Magame me rannas liival või hotellivoodis, uinub samamoodi ja magab sama hästi või halvasti.

Ainult siis osutub see probleemiks, kui magamistingimused ei ole just kõige soodsamad – kui me kõik voodisse ei mahu. Hetkel oleme abikaasaga nii kokku leppinud, et ta võib diivanil või kuskil mujal magada ning suurem voodi jääb minule ja poisile. Nii meil puhkusel juhtuski, et tema magas tütrega diivanvoodis ja meie päralt oli suurem voodi. Meile pakuti reisivoodit, aga ei hakanud ruumi raiskama, sest ma tean, et ta veel ei tahaks seal magada. Nimelt magava lapse sülest ärapanemine ei lähe meil alati kõige ladusamalt ning ma ei tahtnud puhkusel olles lisastressi ega survet, et nüüd ja praegu pean talle õpetama, kuidas reisivoodis ilma imetamiseta uinuda.

Abikaasa on co-sleeping’ut toetanud juba me tütre sünnist, sest see on tema kultuuriruumis tavaline ja loomulik (ta ema on hiinlane-malaisialane) ning ta magas suures voodis koos oma venna ja emaga kooliealiseks saamiseni. Vahel survestavad just partnerid beebidele unekooli tegema, sest nende meelest peaks beebi magama oma voodis ja oma toas. Nõustamise ajal pean ma alati väga oluliseks uurida seda, kuidas suhtuvad praegusesse magamiskorraldusse kõik pereliikmed. Kui partner on millegi vastu, siis püüan alati mõista tema tagamaid ning kompromissini jõuda. Kunagi ei ole ainuõiget lahendust ja mis sobib ühele perele, ei pruugi olla aktsepteeritav teisele.

Päevauned toimusid meil igal pool – autos, kärus, rannavoodis, või ka hotellivoodis, olenes sellest, milliseks kujunes päev. Ma lasin lahti igasugustest ootustest ja unustasin päevakava, mis meil oli tekkinud enne puhkust ja sobis sellega, millal tütre lasteaiast ära pidin tooma. Vaatasin kella järgi orienteeruvalt, millal ta võiks magada ja siis sättisime oma tegevusi. Kui magas lühikese une, tegutsesime edasi, kui magas pikemalt, oli see boonuseks ja saime kõik kauem rahulikumalt olla.

Ööuned algasid valdavalt hilja, sest ma vedasime ta käruga kaasa, kus tegi veel ühe hilise uinaku, et me saaksime ka pisut kauem väljas olla ning õhtusööki süüa. Mõnel õhtul sain ta magama 21 ajal, aga enamjaolt oli see hiljem. Öid need hilised uinakud ei mõjutanud, ärkas ikka samamoodi 2-4-tunniseid jutte tehes. Hommikud algasid 9 paiku. Mulle tundub, et ta on samamoodi päris easy-going nagu me tütar oli beebina reisides. Lendude ajal ta magas süles ideaalselt ja kui ei maganudki, siis naeratas teistele reisijatele.

Kui mulle valdavalt meeldib suhteliselt etteaimatav päevastruktuur, siis reisides unustan kõik ‘reeglid’ ja ei aseta unele liiga kõrgeid ootusi. Ajutine kaos või pisut vähem unetunde ei ole liiga teinud ja puhkuselt tagasi olles on aega maa ja ilm taas paremaid või sobivamaid harjumusi või rutiine taas kujundama hakata. Nii mõtlen mina. Aga see ei ole ainuõige mõtteviis, eriti kui kindel päevakava ja sisseharjutatud uinumisviisid on ainukesed asjad, mis teie elu hetkel koos hoiavad.

Kas ma siis päriselt puhkasin ka? Natuke ikka… 😀 Pool tunnikest endale siin ja seal, õhtused vaikuseminutid, kuum päike, teistsugune söögilaud, uued tutvused, vaatamisväärsused ja mälestused. Natuke pinget ja peavalu on minu jaoks kõike seda väärt. Pealegi saab laps enne 2-aastaseks saamiseni tasuta lennata, miks mitte siis pisiperega varakult koos maailma avastada? Minu jaoks on kõige hullem jälle kodus olla ning kohvreid lahti pakkida ja mingisuguse tavapärase eluga proovida edasi minna.

Uuendus!

Jõulude ja aastavahetuse paiku käisime lõpuks taas Inglismaal. Kodus oli poiss juba päris stabiilselt kahe une peal, aga seal tegin talle valdavalt kolm und, et päevad oleksid dünaamilisemad ning saaksime oma plaanitud tegevusi teha. Ühes hotellis ööbides magas ta kaks ööd peaaegu terve öö ka reisivoodis! Nii, et lootust on, et ta ikka päriselt on suuteline minust natuke kaugemal magama. 🙂

Kevadine kellakeeramine tegelikult ei tekita enamjaolt beebidele ega väikelastele suurt probleemi, võrreldes sügise kellakeeramisega, kui varajasest ärkajast saab veelgi varasem ärkaja! Nüüd aga on kell teie abimees. Sellepärast ka on tavaliselt mu esimene soovitus järgmine:

1. Ära tee midagi! Kui sind ei häiri, et uinakud ja õhtune magaminek natuke nihkesse võivad jääda paariks päevaks või nädalaks, siis tõepoolest ära hakka end segadusse ajama ja loksu temaga lihtsalt uues rütmis edasi. Kui ta enne ärkas 7, siis ärkab 8 ja magama läks enne 19, aga uue aja järgi 20. Äkki nii ongi parem ja teile sobilikum? See sobibki ideaalselt siis, kui majas vaid üks laps – elu on siis dünaamilisem või kui uinakud ei pea toimuma täpse kava järgi – peres on mitu last, kelle tegevustest sõltuvalt peaks beebi magama kindlatel aegadel, et ülejäänud pere kava mitte sassi ajada. Mõne nädala möödudes tõenäoliselt aga siiski loksub beebi enda ööpäevarütm sisse ning hommikune ärkamine nihkub taas pisut varasemaks. Tahan sellega öelda, et kellakeeramisest võidetud hiline ärkamine võib jääda ajutiseks ja pikapeale lööb ta vana rütm jälle sisse.
2. Kui aga tahad, et säiliks kindel ööunneminek, näiteks kell 20:00, siis pane laps kaks õhtut enne kellakeeramist 30 minutit varem magama. See on natuke lihtsam variant, aga kui sul on beebi, kes on misiganes muutustele väga tundlik, siis hakka teda ette valmistama pisut varem ehk:
3. Muuda kogu päevakava neli-viis päeva enne kellakeeramist 10-15 minutit varasemaks. Sinna alla käib kogu päevakava – nihuta ka kõik söögikorrad ja uinakud ettepoole, et päev enne kellakeeramist läheks ta justkui tund varem magama ja järgmisel päeval, kui kell keeratud, on ta magamaminekuajad täpselt samad, mis enne. Kõlab pisut keeruliselt ja eeldab, et tõepoolest järjepidevalt jälgid kellaaegu ning nihutad päevade pidepunkte ettepoole.

Ärge unustage ka järgmisi elementaarseid asju, mida meil on lihtsam kontrollida:

1. Käige väljas, sest päevavalgus aitab kehal nii ajavahede kui kellakeeramisest tingitud muutustega meie kehas kiiremini harjuda.
2. Hoidke sama magamaminekurutiini, sest kindlad ja harjumuspärased tegevused enne uinakuid või ööunneminekut on tihtipeale olulisemad, et beebi uneks ette valmistada kui täpsed kellaajad.
3. Jääge kannatlikuks ja rahulikuks! Isegi, kui lähened asjale paindlikult, aga su beebi ei tee seda, mida sa tahad, et ta teeks. 🙂

Rahumeelne uinumine algab tegelikult beebieast ja sinust endast. Kuidas sa tema unne ja uinumistesse suhtud. Kas sa tead ja tunned ja arvestad oma lapse unevajadusega? Unenõustajana kuulen palju, et meil on päevakava paigas, aga lapse magamajäämine võtab tunde aega. Kelle jaoks päevakava paigas on? Sinu või su lapse jaoks? Alati lähtu temast. Kas on äkki tegemist lapsega, kelle unevajadus on väiksem? Kas sul on keskmisest tundlikum laps, kes vajab rahunemiseks kauem aega? 

Uneprobleemid algavad siis, kui me tegelikult ei mõista oma laste und. Ehk, mitte su lapsel ei ole uneprobleem, vaid lapsevanemal. Milline uni on bioloogiliselt normaalne? Et beebide jaoks ongi normaalne tihti ärgata. Isegi kui selleks on 7x öösel! Ka see on (kahjuks) ajutiselt normaalne. Samuti on see kõik ajutine. Kui me selle suudame endale peas selgeks teha, siis tõenäoliselt paraneb ka uni. Kõigepealt su enda ja seejärel võib-olla ka su lapse. Kui sa suhtud rahulikult sellesse, et sa igal õhtul oma lapse pead magama aitama, olgu selleks kussutamine, rinna andmine, tema kaisus hoidmine – need “negatiivsed uneassotsiatsioonid”, siis suudab su laps ka rahulikumalt ja turvalisemalt uinuda. Kui sa üritad teda õpetada üksi uinuma ja sellega kaasneb palju pisaraid, siis oled sa kahjuks valel teel. 

Inglise keeles on termin self-soothe, mis on eneseregulatsiooni oskus, arenguetapp, ja see tekib lastel alles umbes siis, kui nad on kooliealised. Mida see tähendab une seisukohast vaadatuna? Seda, et beebid ei ole võimelised end ise maha rahustama. Kes väidab, et seda saab õpetada, siis see on vale. On vale eeldada, et kui beebil on kuiv mähe, kõht täis, siis oskab ta ka ärkvelolevana voodisse asetades magama jääda. Jah, on olemas selliseid beebisid, kes on võimelised sel moel rahulikult uinuma, kui need lihtsad tingimused on täidetud. Enamjaolt on aga oluline meie endi lähedus ja kohalolu ning nende unne abistamine. Kui me oleme tuhandeid kordi seda teinud, siis hakkavad tasapisi ka eneseregulatsiooni oskused tekkima. Tänu sellele areneb ka parem empaatia- ja rahunemisvõime ning sotsiaalsed oskused. Beebil, keda on õpetatud nutuga uinuma, ei ole tekkinud eneserahustamise võimed, vaid teadmine, et tema signaliseerimine ehk nutt ei too vanemaid kohale. See on ekstreemne näide ja ma olen kindel, et enamik vanemaid seda ka ei tee. 

Mulle meeldib oma õpetaja ütlus – me ei saa magada, kui me jalg on gaasipedaalil. Me ei saa magama sundida, aga saame luua und soosiva keskkonna ja õhustiku ning lapsevanematena on meil ka see kohustus.

Oluline ei ole mitte militaarse täpsusega päevakava, vaid etteaimatav rutiin. Kellaajad ei ole siin kõige olulisemad, aga tuttavad tegevused, mis viivad uneni tekitavad turvalise tunde. Kui sa oled beebieast saati oma lapse rahulikul, sulle kõige loomulikumal moel, unne abistanud ja tema igale ärkamisele reageerinud, siis suure tõenäosusega magab ta rahulikumalt ka väikelapsena või kooliealise lapsena.