Millised väikelapse uneprobleemid on kõige tavalisemad?
Väikelapse uneprobleemid võivad väljenduda väga erinevalt. Mõni laps ei taha õhtul magama minna, teine ärkab öösiti korduvalt, kolmas tuleb igal ööl vanemate voodisse. Ja vahel tundub, et just siis, kui üks unemure on lõpuks lahenenud, ilmub asemele järgmine.
Kõik väikelapse uneprobleemid ei ole aga tegelikult probleemid, mis vajaksid parandamist. Vanuses 1–3 aastat toimub lapse arengus tohutult palju muutusi. Arenevad kõne ja iseseisvus, kujuneb lapse arusaam iseendast ning suureneb soov ümbritsevat maailma omal moel avastada. Loomulikult võib see kõik mõjutada ka und.
Olen aastate jooksul unenõustajana töötanud sadade peredega ning näinud, kui erinevalt võivad sama vanad lapsed magada. Seetõttu ei alusta ma kunagi eeldusest, et iga öine ärkamine või pikk uinumine vajab lahenduseks uut unerutiini.
Selles artiklis vaatame, millised väikelapse unemured on tavapärased, mis võib neid põhjustada ja milliseid muutusi võiks lapse une toetamiseks proovida.
Väikelapseiga on üks ütlemata põnev arenguperiood. Ja minu meelest on väikelapsed kohati isegi vahvamad kui beebid. Jah, beebid on nunnud, aga need väikesed inimesed oma karukallide, lõputute küsimuste, iseseisvuse ja vankumatu järjekindlusega? Nendega ei hakka naljalt igav.
Mina olen muide see ema, kes julgeb tunnistada, et beebiiga oli minu jaoks kohati igav. Väikelapseiga seevastu pakub põnevust rohkem, kui mõnikord tellidagi oskaks.
Koos lapse arengu ja iseseisvumisega võivad aga tekkida ka uued unealased väljakutsed.
Kõige sagedamini pöörduvad vanemad minu poole järgmiste küsimustega:
- Laps ei taha õhtul magama minna. Varem toimis magamaminekurutiin hästi, kuid nüüd venib see pikaks ning laps leiab järjest uusi põhjuseid voodist välja tulemiseks.
- Uinumine võtab väga kaua aega. Laps on küll voodis, kuid magama jäämiseks kulub tund või rohkem.
- Laps ärkab öösiti sageli. Mõnikord vajab ta uuesti uinumiseks vanema abi, teinekord võib keset ööd pikemalt ärkvel olla.
- Laps ei taha oma voodis magada. Ta soovib vanema lähedust või tuleb öö jooksul ema-isa kaissu.
- Laps vajab uinumiseks rinda või füüsilist kontakti. Vanem sooviks midagi muuta, kuid ei tea, kuidas seda lapse jaoks leebelt teha.
- Päevauni ja ööuni ei sobi enam hästi kokku. Lasteaias magab laps pikalt, kuid õhtul pole tal enam und, või on ta päevaune vahelejätmisel õhtuks täiesti läbi.
Need olukorrad ei tähenda automaatselt, et lapse unega oleks midagi valesti.
Vahel on vaja kohandada päevakava, vahel muuta magamaminekuga seotud ootusi ning mõnikord vajab laps lihtsalt rohkem lähedust ja tuge.
Alustame ühest kõige olulisemast küsimusest: kui palju und väikelaps üldse vajab?
Kui palju und vajab 1–3-aastane laps?
Väikelapse unevajadus on individuaalne ning väheneb kasvades järk-järgult.
American Academy of Sleep Medicine’i (AASM) 2016. aasta soovituste järgi on laste ööpäevane unevajadus koos päevaunega järgmine:
| Vanus | Soovituslik uni ööpäevas |
|---|---|
| 1–2 aastat | 11–14 tundi |
| 3 aastat | 10–13 tundi |
Need on üldised soovituslikud vahemikud, mitte täpsed eesmärgid, mille poole tuleks iga päev minutipealt püüelda.
Näiteks võib üks kaheaastane laps vajada ööpäevas ligi 13 tundi und, teine aga tunda end hästi 11,5 tunniga.
Kui proovime väiksema unevajadusega last panna magama sama palju kui suurema unevajadusega last, võib tulemuseks olla pikk õhtune uinumine, varajased hommikud või pikemad öised ärkvelolekud.
Seetõttu soovitan alati vaadata lapse kogu ööpäevast und, mitte ainult ööune pikkust.
Päevauni ja ühele unele üleminek
Enamik lapsi läheb kahelt päevaunelt ühele üle ligikaudu 12.–18. elukuu jooksul. Mõni teeb seda varem, teine hiljem. Ühe päevaune pikkus on sageli umbes 1–2 tundi, kuid see ei tähenda, et pikemat und peaks automaatselt piirama.
Kui laps magab päeval kaks ja pool tundi ning uinub õhtul probleemideta, pole tingimata põhjust teda varem äratada. Kui aga õhtune uinumine venib regulaarselt väga pikaks või ööuni jääb lühikeseks, võiks üle vaadata päevaune pikkuse ja lõppemise aja.
Umbes 2–3 aasta vanuses võib laps hakata mõnel päeval päevaunest keelduma. See ei tähenda alati, et ta on lõunaunest lõplikult loobumiseks valmis. Näiteks on üsna tavaline, et laps magab lasteaias, kuid kodus nädalavahetusel enam mitte.
Päevakava võib sellisel juhul veidi erineda. Oluline on jälgida lapse enesetunnet ja seda, kuidas erinevad päevad mõjutavad õhtust uinumist.
Kas magamaminek peab olema iga päev täpselt samal ajal?
Üldiselt toetab regulaarne unerütm lapse und, kuid see ei tähenda, et magamaminek peaks toimuma iga päev täpselt samal minutil. Umbes poole tunni kuni tunni jagu kõikumist võib olla täiesti tavapärane.
Kui laps magab päeval tavapärasest vähem või jätab päevaune vahele, võib ta vajada varasemat magamaminekut. Kui päevauni lõpeb tavalisest hiljem, võib ka õhtune uinumine nihkuda. Päevakava eesmärk ei ole mahutada last jäika graafikusse, vaid toetada tema unevajadust ja pere igapäevaelu.
Miks väikelaps ei taha õhtul magama minna?
„Ta on täiesti väsinud, aga niipea kui magamaminekust räägime, tuleb talle justkui uus energia sisse!”
See on üks tuttavamaid kirjeldusi, mida vanematelt kuulen. Laps, kes hetk tagasi haigutas, hakkab järsku mööda tuba jooksma, laulma, hüppama või teatab, et tal on vaja kiiresti midagi väga olulist teha. Näiteks otsida üles mänguauto, mida pole viimased kolm nädalat nähtud. Aga miks see nii on?
Lapsel ei pruugi veel piisavalt und olla
Mõnikord on põhjus lihtne: laps ei ole veel magamiseks valmis.
Une ja ärkveloleku rütmi mõjutavad nii unevajadus kui ka organismi ööpäevane rütm. Õhtul võib laps kogeda perioodi, mil ta on vaatamata pikale ärkvelolekule veel üsna ergas. Seda seostatakse ingliskeelse mõistega wake maintenance zone ehk perioodiga, mil ööpäevase rütmi ärksust toetav mõju võib uinumist edasi lükata. Kui proovime last sel ajal magama panna, võib voodis veedetud aeg väga pikaks venida.
Näiteks soovid, et laps magaks kell 19.30. Alustad rutiiniga kell 18.30, kuid tegelikult uinub ta järjepidevalt alles kell 20.30. Sellisel juhul tasub mõelda, kas magamamineku aeg vastab üldse lapse praegusele unevajadusele. Võimalik, et rutiini võiks alustada hiljem, näiteks kell 19.45, ning jälgida, kas see aitab voodis veedetud ärkvelolekuaega vähendada.
See ei tähenda, et hilisem magamaminek oleks alati lahendus. Kui laps magab ööpäevas liiga vähe, vajame hoopis teistsugust lähenemist.
Laps võib vajada enne rahunemist liikumist
Mulle meeldib vanematele meelde tuletada, et õhtune rahunemine ei pea algama kaks tundi enne magamaminekut. Väikelapsel võib pärast pikka päeva olla suur vajadus liikuda, mängida ja vanemaga ühendust luua. Maadlemine, tantsimine, jooksmine ja müramine võivad olla suurepärased viisid ühiseks mänguks. Oluline on lihtsalt jälgida, kuidas sinu laps sellisele tegevusele reageerib.
Mõni laps rahuneb pärast aktiivset mängu kiiresti, teine vajab pikemat üleminekuaega.
Seega võiks aktiivsem mäng toimuda veidi varem ning sellele järgneda tuttav ja rahulik magamaminekurutiin.
Magamaminek tähendab ka vanemast eraldumist
Väikelapse jaoks võib õhtune magamaminek tähendada veel ühte asja: mänguaeg ja koosolemine saavad otsa. Kui vanem on olnud terve päeva tööl või laps lasteaias, võib just õhtul suureneda soov läheduse ja tähelepanu järele. Sellisel juhul ei pruugi probleem olla päevakavas. Laps võib vajada enne magamaminekut rohkem võimalusi vanemaga koos olla. Mõnikord aitab isegi 10–15 minutit segamatut mänguaega, mil telefon on kõrvale pandud ja lapsevanem päriselt kohal.
Miks väikelaps öösiti sageli ärkab?
Väikelapse öised ärkamised võivad olla seotud väga erinevate teguritega. Mõnikord mõjutab und areng, vahel päevakava, haigus, ebamugavustunne või suurem vajadus vanema läheduse järele.
Kõigepealt tasub aga meeles pidada, et öine ärkamine on inimese une normaalne osa. Ka täiskasvanud ärkavad öö jooksul lühiajaliselt, kuid sageli ei jää need ärkamised hommikul meelde. Laste puhul võib erinevus seisneda selles, kui palju nad vajavad pärast ärkamist uuesti uinumiseks vanema abi.
Miks üks laps magab pikalt järjest ja teine kutsub vanemat mitu korda öö jooksul?
Siin mängivad rolli mitmed tegurid:
1. Temperament ja tundlikkus. Mõni laps reageerib ümbritsevatele muutustele tugevamalt, vajab rohkem lähedust ja võib ärgates aktiivsemalt vanemat otsida. Teine laps võib lühikese ärkamise järel ilma abita uuesti uinuda.
2. Uinumisega seotud harjumused. Kui laps uinub tavaliselt vanema kaisus, rinnal või silitamise saatel, võib ta öösel ärgates samuti tuttavat tuge soovida. See ei tähenda, et vanem oleks talle midagi valesti õpetanud.
3. Päevakava ja unevajadus. Liiga pikk või hiline päevauni võib mõnel lapsel vähendada öist unevajadust. Teisel lapsel võivad aga ebapiisav uni ja pikk päev põhjustada suuremat rahutust.
4. Arengulised ja emotsionaalsed muutused. Lasteaiaga kohanemine, uue õe või venna sünd, eraldumisärevus või mõni muu suurem muutus võivad ajutiselt und mõjutada.
5. Füüsiline ebamugavustunne. Haigus, valu, ninakinnisus või hingamisprobleemid võivad und häirida. Püsivate sümptomite korral on oluline välistada terviseprobleemid.
Mida teha, kui laps ärkab igal ööl mitu korda?
Enne muudatuste tegemist soovitan mõne päeva jooksul jälgida lapse ööpäevast unerütmi:
Millal ta hommikul ärkab? Kui kaua magab päeval? Mis kell ta õhtul tegelikult uinub? Kas ta ärkab öö jooksul korraks või on vahel pikemalt üleval?
Samuti tasub mõelda, mida öised ärkamised teie pere jaoks tähendavad. Kui laps ärkab, otsib hetkeks kaisu ja magab edasi ning selline korraldus kõigile sobib, ei pruugi midagi muuta olla vaja. Kui aga ärkamised on sagedased, taasuinumine keeruline ning kogu pere uni on tugevalt häiritud, võiks otsida võimalusi olukorra parandamiseks.
Öiste ärkamiste vähendamine ei pea algama lapse iseseisvalt uinuma õpetamisest. Mõnikord piisab hoopis sobivamast päevakavast, õhtuse rutiini muutmisest või sellest, et vanemad saavad öist toetamisvastutust omavahel jagada.
Lapse uinumine võtab üle tunni – mida muuta?
Kui väikelapsel kulub õhtuti uinumiseks regulaarselt tund või kauem, tasub uurida, mis seda põhjustab. Ma ei soovita esimese lahendusena last lihtsalt kauem üleval hoida. Pikem ärkvelolek ei taga alati kiiremat uinumist ja võib mõne lapse hoopis rahutumaks muuta.
Alustuseks võiks üle vaadata kolm asja:
1. Kas magamamineku aeg vastab lapse unevajadusele?
Kui laps uinub igal õhtul enam-vähem samal ajal, hoolimata sellest, millal rutiiniga alustate, võib praegune magamaminekuaeg olla liiga varajane. Sellisel juhul võib ajutiselt aidata veidi hilisem voodisse minek. Näiteks kui laps jõuab voodisse kell 19.30, kuid uinub tavaliselt alles kell 20.30, võiks mõneks õhtuks proovida voodisse minekut tema tegelikule uinumisajale lähemal. Kui uinumine muutub sujuvamaks, saab vajadusel unerütmi järk-järgult varasemaks nihutada.
2. Kas päevane aktiivsus ja õhtune rahunemine on tasakaalus?
Väikelaps vajab päeva jooksul liikumist, õues olemist ja võimalusi oma energiat kasutada. Õhtul tasub aga vaadata, kas lapsel on piisavalt aega aktiivselt mängult rahulikumale tegevusele üle minna. Magamaminekurutiin ei pea olema pikk ega keeruline. Mõnele perele sobib õhtusöök, pesemine, pidžaama, üks raamat ja kaisutamine. Teises peres kujuneb rutiin veidi teistsuguseks. Oluline on, et tegevused oleksid lapsele tuttavad, enam-vähem etteaimatavad ega muudaks magamaminekut lõputuks läbirääkimiseks.
3. Kas laps vajab rohkem emotsionaalset tuge?
Mõnikord võib laps olla füüsiliselt väsinud, kuid tal on raske pärast põnevat või emotsionaalselt intensiivset päeva rahuneda. Eriti lasteaiapäevade järel võib ta vajada võimalust vanemaga koos olla ja päeva jooksul kogetut läbi töötada. Siin võivad aidata rahulik vestlus, kaisutamine, ühine mäng ning lapse tunnete märkamine. Samal ajal on täiesti sobiv seada leebeid ja järjekindlaid piire. Näiteks: „Ma loen sulle veel ühe raamatu ja siis on uneaeg. Ma olen sinu juures.” Laps võib selle peale protestida, kuid piiride seadmine ja lapse emotsionaalne toetamine ei välista teineteist.
Laps ei taha oma voodis magada või tuleb vanemate kaissu
Väikelapse soov vanemate läheduses magada on väga tavaline. Mõni laps on alati eelistanud koos magamist, teine hakkab vanemate voodisse tulema alles pärast mõnda suuremat elumuutust.
Põhjuseks võib olla eraldumisärevus, suurem lähedusevajadus, harjumus või lihtsalt see, et ema-isa kõrval tundub mõnusam. Oluline on meeles pidada, et oma voodis magamine ei ole lapse arenguline verstapost, mille peab kindlaks vanuseks saavutama.
Kui koos magamine sobib kogu perele ning magamiskorraldus on turvaline, ei pea seda pelgalt lapse vanuse tõttu muutma. Kui aga vanemad soovivad, et laps magaks oma voodis, saab seda harjutada järk-järgult.
Paku päeval rohkem üks ühele aega
Proovi leida iga päev kasvõi 10–15 minutit, mil saad lapsega segamatult mängida. Pane telefon kõrvale, lülita televiisor välja ja lase lapsel mängu juhtida. See ei ole maagiline lahendus kõigile uneprobleemidele, kuid võib aidata täita lapse vajadust vanemaga ühendust luua.
Loo magamaminekuks turvaline ja meeldiv õhkkond
Magamaminekurutiin võiks sisaldada kallistusi, lähedust ja võimalust päevasündmustest rääkida. Kui laps kardab pimedust, võib abiks olla mahe öölamp. Kui ta vajab kaisulooma või lemmiktekki, võib see samuti olla osa tema õhtusest rutiinist.
Harjuta lühiajalist eemalolekut
Vanema toast lahkumist saab harjutada väikeste sammudega, kui laps on selleks valmis. Näiteks võid öelda: „Ma lähen korraks kööki vett võtma ja tulen kohe tagasi.” Alguses võiks eemalolek olla väga lühike ning toimuda olukorras, kus laps tunneb end rahulikult. Kui ta hakkab nutma või sind vajab, mine tagasi ja paku talle tuge.
Eesmärk ei ole last ära petta või saavutada seda, et ta sinu äraolekul märkamatult magama jääks. Eesmärk on kujundada kogemust, et vanem võib korraks lahkuda ja tuleb alati tagasi.
Mis siis, kui laps tuleb öösel vanemate voodisse?
Kui soovite, et laps magaks oma voodis, võite teda rahulikult sinna tagasi saata ja vajadusel tema kõrval uuesti uinumist toetada. Kui see osutub liiga kurnavaks, võib ajutiseks lahenduseks olla ka madrats vanemate voodi kõrval. Mõnes peres ongi kõige toimivam lahendus see, et laps magab esialgu vanemate läheduses. Oluline on leida korraldus, millega saavad piisavalt puhata nii laps kui vanemad.
Ma ei soovita kasutada voodis püsimise eest karistusi ega jätta unejuttu ära seetõttu, et laps on olnud „paha”. Lapse magamistuba võiks olla paik, kus ta tunneb end turvaliselt, mitte koht, kuhu ta karistuseks saadetakse.
Kas rinnal uinumine tuleb enne lasteaeda lõpetada?
See küsimus kerkib sageli esile peredes, kus laps jääb kodus magama rinnal, kuid peagi on ees lasteaeda või -hoidu minek. Vanemad muretsevad, kuidas laps küll lasteaias uinub, kui ema ja rind ei ole seal käepärast.
Hea uudis on see, et laps võib erinevate inimestega uinuda erineval viisil.
See, et laps jääb emaga kodus magama rinnal, ei tähenda, et ta ei suudaks lasteaias õpetaja toel uinuda. Lapsed õpivad tundma uusi inimesi, keskkondi ja rutiine. Mõne lapse jaoks kulgeb see kohanemine üsna kiiresti, teine vajab rohkem aega ja individuaalset tuge.
Seetõttu ei pea imetamist enne lasteaia algust tingimata lõpetama.
Millal võiks rinnast võõrutamise siiski varem ette võtta?
Kui ema soovib imetamist niikuinii lõpetada, võib olla mõistlik teha suuremad muudatused enne lasteaia algust, et lapse jaoks ei satuks korraga kokku mitu suurt muutust. Samas võib imetamise jätkamine pakkuda lapsele pärast pikka lasteaiapäeva tuttavat lähedust ja lohutust.
Mõlemad valikud võivad olla sobivad.
Mina soovitan alati lähtuda sellest, mida ema ise soovib, kuidas laps muutustega toime tuleb ja milline lahendus toetab kõige paremini kogu pere heaolu.
Kui oled otsustanud rinnast võõrutada, saad abi minu juhendist „Kuidas imetamine leebelt lõpetada?”, kus käsitlen nii päevaste ja öiste imetamiste vähendamist kui ka rinnal uinumisest loobumist.
Millal vajavad väikelapse uneprobleemid spetsialisti abi?
Mitte iga öine ärkamine, õhtune protest või vanemate kaissu tulemine ei tähenda unehäiret. Küll aga tasub spetsialistiga nõu pidada, kui uneprobleemid on püsivad, mõjutavad märgatavalt lapse päevast enesetunnet või on kogu pere jaoks väga kurnavad.
Esmalt tasub pöörduda perearsti poole, kui laps:
- norskab regulaarselt või väga valjult;
- hingab une ajal raskelt või tema hingamises esineb pause;
- on päeval pidevalt ebatavaliselt väsinud;
- kogeb und häirivat valu või muud füüsilist ebamugavust;
- magab pikema aja jooksul väga vähe ning tema enesetunne või areng tekitab muret.
Regulaarne norskamine koos hingamisraskuste või hingamispausidega võib viidata uneaegsele hingamishäirele, mis vajab meditsiinilist hindamist.
Kui terviseprobleemid on välistatud, kuid pere vajab abi näiteks päevakava, uinumisraskuste, sagedaste ärkamiste või magamiskorraldusega, võib abi olla ka unenõustamisest. Ja vahel on unenõustamise kõige olulisem tulemus hoopis teadmine, et lapse uni on tema vanuse ja arenguga kooskõlas.
Kõik ei vaja parandamist.
Kuidas saan mina unenõustajana sinu peret aidata?
Olen aastate jooksul töötanud sadade peredega ning üks asi on mulle selle aja jooksul üha selgemaks saanud: kahel sama vanal lapsel võivad olla täiesti erinevad unevajadused ja uinumisviisid.
Olen nõustanud peresid, kus väikelaps ärkab igal ööl mitu korda, kus magamaminek venib tundidepikkuseks ettevõtmiseks või kus laps ei soovi enam oma voodis magada.
Olen näinud, kuidas mõnes peres piisab väikesest päevakava muudatusest, et õhtud muutuksid märgatavalt sujuvamaks. Teises peres on vaja rohkem aega, järjepidevust ja lapse temperamendiga arvestamist.
Vahel jõuame aga koos hoopis järeldusele, et lapse und ei olegi vaja muuta. Muuta tuleb ootusi või leida võimalusi, kuidas vanemad saaksid olemasoleva olukorraga paremini toime tulla.
Sertifitseeritud beebide ja väikelaste unenõustajana lähtun lapse arengust, temperamendist ja turvatundevajadusest. Ma ei kasuta nutma jätmise meetodeid ega luba vanematele, et pärast nõustamist magab iga laps hommikuni ühegi ärkamiseta.
Minu eesmärk on aidata sul mõista, mis sinu lapse und mõjutab, milliseid muutusi oleks mõistlik proovida ja millistes olukordades ei ole vaja midagi parandada.
Kui tunned, et üldistest soovitustest jääb väheks, saame personaalsel unenõustamisel teie pere uneolukorra koos põhjalikumalt üle vaadata.
Sa ei pea kõiki vastuseid ise välja mõtlema.