Kas oled tundnud, et sinu roll emana pole piisavalt väärtustatud?
Hiljutine The Diary of a CEO episood, kus külaliseks oli laste psühhoterapeut ja kiindumusteooria ekspert Erica Komisar, läks mulle nii hinge, et jätsin kõik muu pooleli ja kuulasin selle ühe jutiga ära (vestlus on üle kahe tunni pikk).
Komisar rääkis sellest, kuidas ühiskond on loonud illusiooni, et laste kasvatamine on justkui kõrvaltegevus, mitte elukeskne roll, kuigi kõik uuringud näitavad vastupidist – lapse esimesed eluaastad ja vanema kättesaadavus nende aastate jooksul mõjutavad kogu nende elu kulgu.
Ma kuulasin seda ja tundsin, kuidas minus tekkis kergendus. Kuigi ma armastan oma paindlikku tööd unenõustajana, on praegu minu prioriteediks mu lapsed – ja see ei tähenda, et ma ei teeks piisavalt.
See podcast andis mulle kinnitust, et olen õigel teel ja ilma süümepiinadeta. Kirjutan täna sellest, kuidas olen pidanud endas ümber hindama, mida pean väärtuslikuks – ja miks emadus ei tohiks vajada pidevat tõestamist, et see on sama oluline kui tööalased saavutused.
Lastele pühendumine on sama väärtuslik kui töö – aga miks seda ei nähta?
Viimasel ajal olen tabanud end ikka ja jälle samalt mõttelt: kas see, et olen valinud hetkel rohkem lastele keskenduda, on piisavalt? Kas ma peaksin pöörama tähelepanu hoopis oma karjäärile, et tunda end ühiskonna mõistes täisväärtusliku inimesena? Kuigi olen teadlik, et see, mida ma teen, on hindamatu, vajan vahel ikkagi valideerimist – kinnitust, et mu panus laste kasvatamisse on sama väärtuslik kui tööalane eneseteostus.
Abikaasaga on mul kokkulepe: praegu olen mina see, kes on rohkem laste jaoks olemas. Ma toon koolist vanema lapse juba 12:30 koju, pakun nooremale lasteaiast vabu päevi, veedan nendega väärtuslikku 1:1 aega. Igal muul võimalikul hetkel panustan aga oma unenõustamise ettevõttesse. Ühiskondlik surve saavutada ja olla pidevalt produktiivne tööalaselt on aga suur, mistõttu olen sageli tundnud end justkui kahe tule vahel.
Töö vs. lapsed – kas see peaks olema valik?
Miks tundub, et emad peavad ennast pidevalt tõestama? Kui pühendun oma tööle, tunnen süümepiinu, et ei veeda lastega piisavalt aega. Kui keskendun rohkem lastele, on alateadlik hirm, et ma ei panusta piisavalt oma professionaalsesse ellu.
Ühiskond ei väärtusta emadust piisavalt ja saadab vastuolulisi signaale: ühest küljest kuuleme, et lapsed on kõige tähtsamad, aga teisest küljest ei jää see, kes otsustab ajutiselt rohkem perele pühenduda, ilma kriitika ja kahtlusteta. Kas ta kaotab oma oskused? Kas ta on piisavalt ambitsioonikas? Kas ta täidab oma potentsiaali?
Erica Komisari sõnum, mis andis mulle rahu
Laste esimesed eluaastad on kriitilise tähtsusega ning vanema kohalolu neil hetkedel on väärtus, mida ei saa asendada.
Lapse aju areneb esimestel eluaastatel meeletu kiirusega ning kõige olulisem on, et laps saaks oma vanematelt pidevat turvatunnet ja emotsionaalset tuge. Kui lapse nutule ja vajadustele vastatakse järjepidevalt, õpib ta, et maailm on usaldusväärne koht ning ta on hoitud. Kui ta tunneb end turvaliselt, kujunevad tal tugevamad eneseregulatsiooni võimed ja emotsionaalne vastupidavus ka hilisemaks eluks.
Kui me lapsi varakult “iseseisvaks” surume – olgu see siis liigvarajane unekool, surve tugevdada nende iseloomu – võib see kaasa tuua stressitaseme tõusu ja isegi pikemaajalisi emotsionaalseid mõjusid. Tema selgitused andsid mulle nii palju kindlustunnet.
Ma ei pea tundma süümepiinu, et olen praegu rohkem oma laste jaoks olemas. See on investeering nende tulevikku, mitte ajutine karjääripuudujääk.
Miks me vajame valideerimist?
Tõde on see, et ühiskond ei ole veel harjunud tunnustama emade tööd ja pühendumist laste kasvatamisele sama väärtuslikuna kui “päris töö”. Seetõttu vajamegi vahel valideerimist – kinnitust, et see, mida teeme, on oluline.
Kui tööandja annab tagasisidet, et sa tegid head tööd, tunneme rahulolu. Kui saavutame oma äris edu, tunneme uhkust. Aga emadus on töö, mille tõelisi vilju näeme alles aastate pärast. Sellel ei ole kohe nähtavaid tulemusi ega aplausi. See muudab selle tähtsuse vahel raskesti tajutavaks, kuid see ei tähenda, et see ei oleks hindamatu. See lihtsalt nõuab teistsugust perspektiivi.
Järeldus: järgin oma sisetunnet…
Selle intervjuu vaatamine ja mõtestamine andis mulle suurema meelerahu: mu lapsed vajavad mind praegu, ja see on täiesti piisav. See ei tähenda, et ma loobun oma unistustest või karjäärist. See tähendab, et ma olen hetkes, teen teadlikke valikuid ja ei lase end ühiskonna välistel ootustel defineerida.
Kui sina oled samas kohas ja tunned, et vajad kinnitust: sa oled piisav. Su panus on väärtuslik. Olgu see töö juures või kodus – su kohalolu ja armastus on see, mis loeb.
Lõpuks ei mäleta meie lapsed, kas me “tegime kõike”, aga nad mäletavad, kas me olime olemas. Ja see ongi kõige tähtsam.
Kui mul on tavaliselt postituste all kommentaarid kinni, siis nüüd aga kuulaksin küll hea meelega, mis tunded teil tekivad ja kas olete tundnud sarnast ühiskondlikku survet või pidanud endale meelde tuletama, et emadus on väärtus omaette? Jagage oma mõtteid!
Tunnen, et lastele pühendumine on investeering nende tulevikku JA samal ajal ikkagi ka püsiv pauk karjäärile ning sissetulekule. Väikelastega emadel on keerulisem uuesti tööturule naasta, piiratum valik töökoha osas (tööaeg, paindlikkus, lähetused, …), tõendatult madalam palk aastateks jne. Lastega kodus olemise ajal ei kogune töökogemust, kasva palk. Pole küsimust, kumb on olulisem, aga emaduslõiv on reaalne.